ÖÖSEKS KINNI: Nüüd tõmmatakse Donna kuudile ööseks kaitsev luuk ette.Foto: Aldo Luud
Eesti uudised
28. august 2014, 07:00

Neli koera kaotanud talumemm: rohkem ma võsavillemeid koertega toitma ei hakka! (44)

"Võitlus oli verine. Tom pääses huntide käest korraks veel jooksu, aga siinsamas õunapuu all saadi ta jälle kätte, murti maha ja lohistati minema," räägib Põlvamaal Halliksaare talu perenaine Koidula, kes on vähem kui aastaga hallivatimeestele pidanud loovutama neli truud sõpra.

12. augustil lõppenud draama algas juba paar aastat tagasi. Toona said Halliksaare talu kaks väikest toredat krantsi endale järglased. Ühe kutsika otsustas Koidula lastelaste silmarõõmuks endale jätta. Aasta pärast septembris viisid hundid veel kutsikaohtu koera kodu juurest minema. Tema oli talu esimene huntide roaks langenud koer.

Viimane appikutse

Ühel eelmise aasta oktoobriööl viisid hundid ära septembris maha murtud kutsika ema, tänavu jaanuaris ka isa.

"Siinsamas lohus murti maha, elutarest ehk kahekümne meetri kaugusel," näitab Kodula kurvalt.

"Temast jäi maha ainult veri murul ja mõned karvatuustid. Mulle ei jäänud ühtegi koera."

Koidula otsustas, et järgmised koerad tuleb võtta suuremad, kes huntidele vastu seista suudavad. Nõnda tõigi vanamemme jahimehest poeg tallu kaks noort tublit koera, kel sees ka hundikoeraverd.

Hallim ja suurem oli Tom, väiksem Donna. Viimase seljale ja hinge jätsid hundid kahe nädala eest sügavad jäljed, kuid tema on vähemasti täna elus.

12. augusti öösel pärast kella ühte ärkas Koidula Tomi ja Donna haukumise peale üles. Vanamemm pani riided selga, käis koos koertega ümber maja ja lähedalasuval kruusateel.

"Muidu on mul koerad ketis, aga kuna metssead hakkasid kartulisse tikkuma, siis lasin nad mõneks ööks lahti. Nad ei läinud kunagi oma hoovist kaugemale. Tom tõmbas ninaga mitu korda õhku, nagu tunneks midagi, aga muidu käitusid nad nagu alati. Arvasin, et sead üritasid kartulisse tulla ja läksin tagasi magama. Aga kuulsin veel, kuidas koer ühe korra haledalt haugatas. Hiljem mõtlesin, et see võis olla Tomi viimane appikutse, sest ega elu eest võitleval loomal endal ole mahti haukuda. Hommikul nägin esimese asjana, et Donna surub end vastu maja välisust. Tomi kuskil näha polnud," ohkab Koidula.

Pererahvas hakkas koera otsima ja siis leiti ka asitõendeid. "Verejälgede ja lohistamisraja järgi saime aru, et Tom oli huntidega võidelnud majast veidi eemal, rabelenud end siis kuidagi põgenema, aga murti maha siinsamas koduaia õunapuu all. Lohistamisjälgedest on näha, kuidas hundid ta siis üle kartulimaa ja viljapõllu metsa on tirinud. Väga kahju on loomakesest," ütleb ta.

Eile tuli ketti pandud Donna algul külalistele vastu, kuid tõmbas siis saba jalge vahele ja läks kuuti peitu.

Rohkem jahilube

"Isegi minu poegi kartis. Tal oli ikka nii suur hirm sees, et ei söönud mitu päeva üldse midagi. Mis siin imestada, kui tal on seljal sügav arm. Ta on saanud ikka kõvasti pureda, lakkus ennast mitmest kohast. Ja eks sõber murti ju tema silme all maha. Eks nad arvatavasti koos end kaitsesid, aga ega koer hundi vastu saa," tõdeb Koidula.

Perenaine silitab alandliku Donna pead. Koera tuleb lohutama ka kass.

"Ühel hommikul vaatas Donna väga pingsalt põllu poole. Järsku passisid hundid jälle kuskil põõsas. Uut koera juurde ei ole praegu plaanis võtta. Hunte ei ole mõtet koertega toita. Panen praegu Donna ööseks luugiga kuuti kinni, ehk jääb tema elama," loodab ta.

Koidula kodutalu asub küll suurte metsamassiivide ligidal, kuid tee ääres ja ka naabrid ei ole kaugel. "Olen siin elanud ligemale kuuskümmend aastat, aga koeri pole hundid varem murdnud. Tõsi, palju aastaid tagasi murti maha üks meie suur lammas, kes rohumaal koos teiste loomadega sõi," meenutab ta.

Naise pojad on jahimehed. Heino ei oska öelda, kas kõik koerad just samad veremaigu suhu saanud hundid maha murdsid. "Ei oska arvata ka, mitu hunti karjas oli. Jaanuaris nägime kahe hundi jälgi, praegu jälgi ei leidnud. Hunte on tänavu palju ja seda näitas ka Kõlleste sektsiooni talvine ajujaht," märgib Heino, et riik võiks hundilubasid rohkem välja anda ja kinnitab, et jahimeestel võimekust jagub.

Hundikarjad on väikesed

Keskkonnaameti jahinduse spetsialist Margo Tannik ütleb, et huntide sügisesed murdmised-koolitamised on vaikselt juba alanud.

"Igal nädalal on üks või kaks juhtumit lammastega. Kuna murtakse üks, kaks või kolm lammast korraga, siis võib oletada, et tegu ei ole suurte hundikarjadega. Ehk siis murdjaid on enamasti üks või kaks," räägib ta.

Tanniku sõnul on sel suvel Lõuna-Eestist teada antud vaid ühest koeramurdmisest.

"Aga jah, sealt talust on hundid tõesti mitu koera juba ka varem ära viinud," nendib ta.