Foto: TAIRO LUTTER
Ilm
11. september 2014, 19:09

Kas põtru on meie metsades ülearu palju? (16)

"Kõigepealt peaksime täpselt teadma, kui palju on meie metsades põtrade jaoks ruumi. Alles nende andmete alusel – mida meil praegu pole – saaksime hakata arutlema selle üle, kui palju on palju," ütleb Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuht Tõnis Korts, vastates algava põdrajahihooaja eel küsimusele, kas meie metsades elab põtru ehk liiga palju.

Küsimiseks andis põhjust metsaomanike kurtmine, et põdrad kipuvad ära sööma metsauuenduseks istutatud noored männid, mistõttu männikute pindala Eestis üha kahaneb.

Tõnis Korts märkis, et jahimeeste seltsil on selge seisukoht: nüüdisaegne euroopalik jahindus saab olla vaid teaduspõhine.

"Jahimeeste ülesanne on hoida ulukite arvukus tasakaalus kohaliku looduskeskkonna võimalustega," rääkis ta. "Et oma ülesannet täita, teeme koostööd ulukiseirajatega. Neilt saame igal aastal seirearuande ja küttimissoovitused uueks jahihooajaks."

 

Tihe koostöö ulukiseirajatega

Ulukiseirajate viimasest aruandest selgub, et võrreldes mullusega, metsakahjustuste maht hoopis tunduvalt vähenes.

"Küttimismaht oli eelmisel hooajal üsna suur, põtrade arvukus meie metsades on vähenenud," nentis Korts. "Eks siin-seal olid nad ikka kahju teinud, ka vanad kahjustused on olemas ja nii see jutuna levib, ehkki faktid räägivad midagi muud."

Tõnis Korts ütleb, et tegelikult on vale küsimust sel moel – kas põtru on meil liiga palju – püstitada.

"Kõigepealt tuleks küsida, kui palju on meil nende jaoks ruumi, kui palju neid meie metsadesse mahub – seda peaksime teadma," selgitab ta. "Aga me ei tea. Olemas on mingid 15 aasta vanused andmed, aga nende alusel pole kindlasti mõistlik loomade arvukust reguleerida. Vahepeal on olud väga palju muutunud, metsi on raiutud ja juurde istutatud, põtradele, aga ka teistele ulukitele sobivaid elupaiku on ühes piirkonnas vähemaks jäänud, teises juurde tulnud. Alles siis, kui praegustest oludest meie metsades on saadud täpsed andmed, saab objektiivselt hinnata, missugune on selle või teise uluki sobiv arvukus piirkonniti ja Eestis kokku."

Metsa peaksid mahtuma mõlemad pooled

Just seepärast ongi Eesti Jahimeeste Selts seadnud eesmärgiks teaduspõhise lähenemise jahindusele.

"Praegu ei tohiks mingil juhul hakata tegema päevapoliitilisi otsuseid," rõhutab Korts. "Kui ühes männinoorendikus on mõni taim murtud, ei saa kohe tohutut kisa tõsta, et põtrade küttimismahtu tuleb suurendada. Loom on loom, midagi pole parata, kui talle on toidulaud loodud, siis muidugi ta läheb sinna. Tuleks pigem mõelda, mida ette võtta, et metsa mahuksid oma asjaajamistega mõlemad pooled. Nii, nagu see on ajast aega olnud."

Praegust jahiseadust tuleks muuta

"Ei tohiks olukorda lasta sinnamaani minna, et üks pool – jahimehed – peab hakkama teisele – maaomanikele – kahjutasu maksma," ütleb Korts.

Viimases küsimuses on EJS hakanud koguma allkirju, et taotleda jahiseaduse muutmist. Praeguse seaduse järgi on kogu vastutus ulukikahjustuste eest asetatud jahipiirkonna kasutaja õlgadele, kellelt maaomanikul on õigus nõuda sõraliste tekitatud kahjude hüvitamist ka siis, kui jahimeestel on uluksõraliste küttimismahud täidetud.

Need abinõud aga, mida maaomanik peaks kavandama oma vara kaitseks ulukite eest, on õigusaktides kirjeldamata.

"Nii on loodud olukord, kus ka seaduskuulekal jahimehel tegelikult polegi võimalust käituda viisil, mis välistaks karistuse," nendib Korts. "Et ennetada kahjunõudeid, võivad jahimehed hakata sõralisi valikuta küttima, see võib aga nii mõnegi populatsiooni tõsisesse ohtu seada. Seadusemuudatusega tahavad jahimehed sisuliselt kaitsta näiteks põtru jahimeeste eest – et looduses püsiksid asjad mõistlikus tasakaalus."

Jaga nippe ulukikahjustuste ennetamiseks

Eesti Jahimeeste Selts hakkas oma kodulehel avaldama nippe, mille abil on kellelgi õnnestunud oma maadel ulukikahjustusi ennetada või vähendada. Läkitage oma õpetused meiliaadressile [email protected], et teisedki saaksid neist midagi kasulikku kõrva taha panna.

Tiit Seer Jõgevamaalt soovitab: "Võimalusel kasuta rohkem looduslikult kasvanud taimi. Metskits näiteks on valiku puhul ära söönud just kasvatatud kuusetaime ja jätnud loodusliku söömata (olen söömist jälginud mitu aastat järjest).

Langeta septembris-oktoobris haab umbes 1,5–2,5 meetri kõrguselt ja pane sinna soolakivi (parim on KNZ). Siis kahjustavad põdrad puid märksa vähem Olen talvel (lumi üle põlve) täheldanud kuuse ja männi koorimist ning noorhaavapuude murdmist u kahe meetri kõrguselt piirkondades, kus läheduses (alla 300 m) ei ole ühtegi soolakut. Soolakute vahemaad ei tohiks jääda liiga pikaks ja need peaksid asuma aladel, mida põder kasutab söömiseks ajal, kui vajab soola.

Kui metsas on liigniisked alad, kus kasvab enamikus paju, siis vaata, millist põõsast on põdrad söönud, võta sealt pärast maa sulamist oksi ja torka maha. Sama võib teha ka elektriliinide all. Mida rohkem pakud sellist ala, kus põder, metskits ja jänes saab toituda, seda vähem kahjustavad nad istutatud puutaimi ja suuremaid puid (põder sööb talve jooksul 1,5 tonni puuoksi)."

Kuuse- ja männitaimedele ­pakub metskitsede eest tõhusat kaitset ulukitõrjevahend Trico (www.systemseparation.ee ) – käsipritsiga ­pritsitav ja ilmastikule vastupidav.