Kuidas liblikad tegelikult lapsi saavad? (2)

Häbi olgu sel, kes siinjuures halvasti mõtleb. Nii nagu loomad ei mõrva ega varasta, nii ei tegele nad ka lusti pärast Soodoma ja Gomorraga. Loomade eesmärgiks on jääda ellu ja saada järglasi. Ning selles vallas on loodus leidnud nutikaid lahendusi.

Kujutage ette, et teie kallim on teist 1000–1500 korda kogukam, no umbes Estonia teatri gabariitidega. Kuramaaž oleks ju keeruline, ja abielusakramendi täitmine pehmelt öeldes eluohtlik?

See on ka üks põhjus, miks isaseid ämblikke on vähevõitu. Kõikidel ämblikuliikidel pole muidugi isasloomad emasest nii palju väiksemad, aga see ei tähenda veel, et nende elu karvavõrdki kergem oleks.

Ablas pruut

Ämblike põhitunnus on see, et nad söövad kõike, millest jõud vähegi üle käib, olgu eineks kas või liigikaaslane. Kaine mõistusega isane ei läheks eladeski emase ämbliku juurde. Sugusunni vastu aga ei saa ja nii peab isane ämblik teinekord sõna otseses mõttes armutult võimlema, et teda vähemalt enne kopuleerumist ei konsumeeritaks. Teisisõnu: vere kutsel, aga surmahirmus pruudile lähenev peig esitab sageli kaelamurdvaid koreograafilisi etüüde – et tema käitumine erineks võimalikult palju tavapärasest saaklooma paanikast ja daam jääks vaatama, mis teoksil.

Kui pruudi mõtteid ei õnnestu kaunite poognatega söögist eemale juhtida, katsetatakse tähelepanu hajutamist kingiga: emase kõigi kaheksa jala ette heidetakse mõni ahvatlev putukas. Kuni ämblikunaine nosib, askeldab härra oma tegemisi. (Söögiga meelitavad pruute ka paljud isased putukad; kui neid on mingil hetkel koos hulgikaupa, ei põlata nii-öelda pulmakinki üksteise tagant ka näpata.)

Vahel seob isane ämblik toidu kallal toimetava emase igaks juhuks veel ka kinni. Sellest hoolimata pääsevad pärast ühet punuma vähesed. Mõne liigi isased jäävadki emaslooma selga elama – sealt ei saa too neid kätte.

Kuna vahekord nõuab eluga riskimist, murravad isasämblikud teinekord oma suguti pärast seksi küljest ära, blokeerides sedasi emase suguteed ja nullides järgmise isase katse konkreetse isendiga järglasi saada.

Emase suguava sulgemine pärast paaritumist on üsna levinud praktika. Klassikaliseks näiteks sobib hästi liblikas nimega mustlaik-apollo. Selle liigi isane ehitab paaritumise ajal emase tagakeha tipu ümber valgulise kesta, selline pakend takistab järgmisel kavaleril ühtimise.

Teinekord kasutab isane aga konkurentide peletamiseks keemilist tõrjet: pritsib pruudi üle ebameeldivalt lõhnava feromooniga.

Isasest saab emane

Erutav feromoon on samas sageli just lõhnasignaaliks, et putukas on pereloomiseks valmis. Samasugust partnerit ligimeelitavat eesmärki täidab ka emase jaanimardika seksikalt särav taguots (seal lagundatakse valku nimega lutsiferiin, ja see töö on muide erakordselt suure kasuteguriga: kulutatud energiast läheb tervelt 98 protsenti valguseks ja vaid 2 protsenti soojuseks).

Lõhna-, valgus- ja liikumissignaalide kõrval kasutatakse partneri kohalemeelitamiseks ka meloodiaid. Näiteks ritsikate siristamine. Või konnade krooksumine – vanad suured isased ronivad mätta otsa ja kukuvad hüüdma: siin ma olen! Emane hiilib ligi ja valib, kes ilusamini krooksub. Paraku ei jõua ta aga pahatihti lemmiktenori juurde mätta otsa ronida: noored konnamehed, kel hääl veel kukekaid teeb, aga ihu juba jampsi täis, passivad kenasti laulva konnapapa künkakese jalamil. Ei jõua emane tippu kaunishäälse isaseni, enne krabatakse ära.

Sageli juhtub konnadega ka nii, et põlatud peiud ei suuda pealt vaadata, kuidas väljavalitud sookaaslane lombis pruudiga mürab – hüppavad ise kah jaole. Moodustub midagi külakuhja taolist, mille all õnnetu emane lihtsalt ära lämbub.

Ahjaa, harilik kärnkonn suudab trikki, mis käib selgroogsetele loomadele enamasti üle jõu – ta võib vahetada sugu. Kui isaslooma suguelundid viga saavad, võib ta elukestva õppe raames kvalifitseeruda ümber igati viljakaks emaseks.

Lutikate lahendus

Sugude koha pealt tuntakse alamatel liikidel igasuguseid variante. Teod on näiteks hermafrodiidid – mõlemasoolised. Paaritudes saab partner teiselt speramtofoori – see on midagi isassugurakkude konservi taolist. Munarakkude viljastamiseks võtab tigu sealt siis vajadust mööda sperme.

Geneetikute ühel lemmikloomal, millimeetri pikkusel ümarussil Caenorhabditis elegans, on jälle kaks sugupoolt: isased ja hermafrodiidid.

Putukate vormirikkas klassis sünnib aeg-ajalt imeasju. Näiteks ei käi mõnel lutikaliigil paaritumine suguava kaudu ja neil esineb teadusliku nimega öeldes traumaatiline kopulatsioon.

See tähendab, et isane lutikas torkab oma suguti nagu süstlanõela üsna suvalises kohas läbi emase kesta ja paiskab enda sugurakud partneri avatud vereringesse. Seal hulpides jõuavad need mingil hetkel munarakkudeni ja toimub viljastumine.

Vahel kasutab emane võõraid rakke aga ka hoopis… söögiks. Näiteks linnupesades elavad lutikad toituvad vaid kord aastas ja kui paastuperiood mingil põhjusel veelgi venib – no kevad on hiline ja pesitsuse algus viibib –, ähvardab lutikaid näljasurm. Siis seedib emane vähemalt osa parajasti ihusse sattunud spermidest ära; peab lindude tulekuni vastu ja jätkab sugu (isane võib selleks ajaks juba ammu olla kõngenud).

Niisugune kaval kohastumus pole aga kaugeltki kõik, milleks lutikarahvas võimeline. Olukorras, kus isaseid on palju ja emaseid vähe, võib juhtuda nii, et isane süstib oma sugurakud… teise isasesse, paaritub, nagu paarituks emasega. Kui see nii-öelda vägistatud (ega loomade puhul seda sõna tegelikult ilus kasutada ole; loom ei vägista, ta suurendab võimalust saada järglasi) isane juhtub kopuleeruma emasega, on tõenäoline, et ta viljastab emase lisaks enda sugurakkudele ka võõrastega.

Päris sugumürsk!

Mõni isane ei võta ränka paaritumistööd aga üldse vaevaks.

On olemas selline naljakas peajalgne nagu Argonauta argo, eesti keeles paberlaevuke. Välja näeb nagu õhkõrna teokarpi pugenud kalmaar. See nii-öelda teokarp hõljub veepinnal, meenutades pisut purje, ülejäänud elu käib allpool.

Jupp aega olid zooloogid kindlad, et sellel liigil on olemas vaid emasloomad. Ühel kaunil päeval püüti aga merest kinni veider elukas. Oleks nagu loom – ujub täitsa kenasti –, aga hulk eluks vajalikke organeid on puudu: näiteks pole seedeelundkonda. No ei saa ju olla looma seedeelundkonnata!

Samas oli loomake otsast otsani sugurakke täis. Pakuti välja, et äkki on tegemist mingi kavala parasiidiga. Siit-sealt kogunes vihjeid, et taolist parasiiti on kirjeldatud eraldi liigina, kes imeb end nendesamade paberlaevukeste külge.

(Muide, kui üks mikroskoobimaailma pioneere Leeuwenhoek uuris suurenduse all väidetavalt koera spermat – kummaline, miks just koera, mitte mõnd käepärasemat –, arvas temagi nägevat hulpimas mingeid parasiite meenutavaid peletisi.)

Aga paberlaevukese parasiit osutus lähiuurimisel ei millekski muuks kui isaslooma sugujalaks või sugukombitsaks, peenema nimega hektokotüül. Sisuliselt on tegemist sugumürsuga, mis emase läheduses isase küljest lahti murdub ja oma tööd tegema ujub.

Härra ise võib vaadata sel ajal näiteks jalgpalli, mis olla mõningatel andmetel parem kui seks.

***

Artikli kirjutamisel olid suureks abiks zooloogid Mati Martin ja Urmas Tartes.