Foto:
Ilm
6. detsember 2014, 08:00

Kust tulevad homod? (163)

Miks hakkab noormees neidude asemel sookaaslastele pilku viskama?

Senitehtuist suurim uuring näitab, et homoseksuaalsus, vähemalt meeste puhul, on pärilik. Selle saavad pojad emalt kaasa.

Küsimus, miks mõned inimesed eelistavad partnereid valides enda sookaaslasi, on teadlasi huvitanud juba kaua aega. Kas põhjuseks on mingid keskkonnategurid, eripärad käitumises, võib-olla isegi toitumine? Või on süüdi pärilikkus, see tähendab, et homoseksuaalne suundumus on geenidega kaasa antud?

Aastal 1993 avaldas USA geneetik Dean Hamer uurimuse, milles leidis, et meeste homoseksuaalsus on pärand emalt, kelle X-kromosoomi koopia pojad kaasa saavad. Põhjused peituvad X-kromosoomi harus nimega Xq28. Uuring oli üsna väike – kõigest 114 geimeest ja nende peret USAst. Ilmnes, et geimeestel oli ema liinis ka onude ja nõbude seas tavalisest sagedamini homoseksuaalseid mehi.

Õed ja vennad

Seega, kui homoseksuaalsus on pärilik, siis peaks see meeste puhul edasi kanduma emalt, kellelt poisid saavad X-kromosoomi. Sealt edasi minnes leidis Hamer, et geivendadel oli X-kromosoomi ühes piirkonnas tavalisest sagedamini üks geenimuutus, kui seda leidus tavapopulatsioonis.

Kaks aastat hiljem näitas Hamer, et homodest vendadel oli kindel muutus X-kromosoomi piirkonnas Xq28, heteroseksuaalsetel vendadel selles piirkonnas sellist muutust ei täheldatud. Heteroseksuaalsetel meestel oli selles kromosoomipiirkonnas ühesugune, homodel sootuks teine geenimuster. Uuring piirdus ainult meestega, naiste puhul see piirkond partneri soo valikul mingit rolli ei mänginud. Seega ei paku see seletust, miks osa naisi otsustab elus lesbisuhete kasuks.

Ühtlasi sündis siit teooria, mis pakkus vastust küsimusele, et kui homoseksuaalsus on pärilik, siis miks see maailmast ära ei kao, sest reeglina homomehed ju lapsi ei saa. Teooria järgi annab seesama geenimuutus, mis teeb pojast homo, sama ema tütrele juurde veetlevust ja külgetõmmet vastassoo hulgas, tänu millele on sellel naisel tõenäoliselt rohkem lapsi. Need lapsed kannavad seda geenivarianti omakorda edukalt edasi.

Hameri tööd pälvisid tohutut tähelepanu ja mitmed töörühmad püüdsid tema tulemusi kontrollida, kuid ühel juhul need leidsid kinnitust, teisel jällegi mitte. Seega oldi tagasi sealsamas, kus alguseski.

Äsja on aga saadud senistest tugevaima kinnituse: geigeenid on olemas.

USAs Illinoisis asuva NorthShore’i uurimisinstituudi teadlase Alan Sanderi uuringusse oli kaasatud 409 paari vendi 384 perest.

Varem teadaolevale X-kromosoomi piirkonnale lisandus kinnitus veel asjaomasest piirkonnast kaheksandas kromosoomis, mis kannab nime 8q12. Esimene info, et sel võib olla seksuaalse orientatsiooni kujunemisel tähtis osa, oli pärit juba üheksa aasta eest.

Mis saab edasi?

Maailmas on endiselt terve rida riike, kus homoseksuaalidele on karistuseks ette nähtud surmanuhtlus. Samuti leidub rohkesti kõikvõimalike religioossete tagapõhjadega rühmitusi, kes pakuvad võimalust homoseksuaalsusest edukalt paraneda ja jätkata oma elu õnnelikult heterona.

Võimalik, et vanemad hakkavad n-ö geigeeni selgumisel laskma teha lootele geeniteste ning võimalik, et geigeeniga sündivatest lapsest loobutakse. Totalitaarsete riikide puhul pole välistatud, et tõupuhtuse nimel tehakse sellised geenitestid kohustuslikuks, et homoseksuaalsete laste ilmaletulekut takistada.

Sanderi sõnul näitavad tema tulemused, et seksuaalse orientatsiooni puhul on loodus juba valiku langetanud: heterod on sündinud heterona ja homod homona.

Tema uuring on senistest samateemalistest kolm korda suurem, seega on tulemused ka statistiliselt senistest kõige usaldusväärsemad.

Kokku oli uurijatel võrdluses 918 mehe geeniproovi. Kõik nad on geid. Muus osas, mis puudutab juuksevärvi või intelligentsust, olid mehed üsna erinevad. Samuti oli valikus nii identseid ühemunakaksikuid, lihtsalt kaksikvendi kui ka geivendi, kelle sündimise vahel oli mitu aastat.

Et nende meeste geenijärjestustes pidi olema täiesti kindlalt kattuvaid piirkondi, siis pidanuks see viitama, et seal peaks olema geenid, mis on seotud seksuaalse orientatsiooniga.

Sõelale jäi viis genoomipiirkonda ja neist kõige sagedamini olid geivendadel olemas eelnimetatud kaks. Siiski ei saa teadlased öelda, et on leidnud niinimetatud geigeenid – neis piirkondades on palju geene, millel on mitmeid ülesandeid. Täppistöö – õigete geenide väljasõelumine seisab alles ees.

Sanders hoiatab siiski, et seksuaalset suundumust ei määra ainuüksi pärilikkus. Oma osa on ka keskkonnal. Isegi, kui geigeenid leitakse, on neist igaühe mõju üsna väike. Samasuguseid üsna raskesti tõlgendatavaid tulemusi on andnud ka näiteks intelligentsuse või iseloomuomadustega seotud geenide otsingud – leitud geenide mõju on väike ja tihti pole kordusuuringud varasemaid tulemusi kinnitada suutnud.