Ilm

Metssiga — sisserändaja poeg (7)

Rainer Kerge, 24. jaanuar 2015 07:00
HOOS: Metssead maapinda tuhnimas. Foto: Sven Začek (Loodusemees)
"Põhja konn". "Rebane päästab taadi karu käest". "Jutt mehest, kes teadis ussisõnu". "Sääsk ja hobune". "Hunt ja põder". "Hiir, vähk ja sitikas". "Vares käib tihasel kosjas". "Kägu". Kõik on eesti ennemuistsed jutud. Tänavuseks aasta loomaks valitud metsseast pole neis sõnagi.

Ei saagi olla. Sest praegu Eestis elavad metssead on siia sattunud alles Teise maailmasõja lõpuaastail.

Ilmselgelt on metssiga elanud Eestis varemgi, aga ebasoodsatel aegadel on ta Maarjamaa hüljanud.

Niinimetatud väikesel jääajal – hinnanguliselt 14.–19. sajandini kestnud jahedama kliimaga ajal – evakueerus üsna soojalembene metssiga siinsetelt aladelt Poolasse. Kui keskmine temperatuur taas tõusma hakkas, märkasid marjulised metsas kummalisi sõrajälgi, mille oli jätnud kitsest suurem, põdrast väiksem loom.

19. sajandil tähendati üles vast kümmekond juhtumit, kui Eesti padrikus nähti taas metssigu, tõenäoliselt olid need isasloomad, kes luurasid uute elupaikade järele.

Teadaolevalt esimesed Eestis sündinud metsseapõrsad nägid ilmavalgust 1932. aasta kevadel. Õnnis aeg ei kestnud aga kaua.

1940. ja 1941. aasta rängad talved hukutasid noore asurkonna ning püsivalt asustas see nüüdseks tavaline ulukiliik Eesti taas 1945. aastal. Praegu loendatakse Eestis kindlasti üle 20 000 metssea. Palju neid täpselt on, ei tea keegi.

Loom nagu tank

Täiskasvanud metssiga meenutab sõjamasinat, näiteks tanki.

Tal on kiilukujuline keha, mis võimaldab loomal end hõlpsalt pressida läbi tiheda võsa. Laialihoidvad sõrad lubavad metsanotsudel ohu puhul pageda roostikesse, soodesse, rabasaartele – paikadesse, kuhu hundid ja karud naljalt järele minna ei tihka. Teisi loomi metssiga ei pelga. Hea küll, triibulistele põrsastele võib ohtlik olla ka ilves. Temal tuleb aga arvestada emisega, kes poegi kantseldades on üsna kitsi nalja mõistma.

Vaenlane peab teadma, et metsseal on roiete piirkonnas paks sidekoeline küljekilp nagu tanki soomus, ja iseäranis kultidel üliarenenud silmahambad – kihvad.

Nende relvade arendamine käib lihtsalt: ülemised ja alumised silmahambad hõõrduvad söömisel teineteise vastu ja lihvivad end sedasi teravaks. Kultidel kasvavad kihvad kogu elu, kihvade suuruse ning kuju järgi võib määrata looma vanust.

Nende vahele ei taha keegi jääda.

Seapesa ja üksikemad

Kuldid veedavad oma elu suuresti erakluses, sest kui pulmad peetud, ajab proua härra minema. Edasi saab emand juba omapäi.

Poegimist oodates ehitab ta kõigepealt pesa: kuhjab hunnikusse pilliroogu või metskastikut (pikakasvuline kõrreline, hõredamates niisketes metsades väga tavaline taim).

Elamist plaanides arvestab ta, et sinna peab mahtuma kuni tosin põrsast. Külmemal kevadel – meenutame: metssiga on tegelikult üsna soojalemb loom, karmil talvel ohustab koguni surnukskülmumine – võib seapesal olla koguni katus peal: emis ajab kokku terve saadu ja uuristab siis selle sisse midagi koopalaadset.

Märtsis-aprillis sündivad põrsad jäävad pessa nädalaks-kaheks, seejärel on nad piisavalt suured, et emaga sammu pidada.

Soojal kevadel on põrsaste kantseldamine sedajagu lihtsam, et oma kõhutäie eest ei pea emis väga muretsema: kärss läheb üsna kenasti maa sisse.

Oskaja saab lähedale

Just see kärss, mis kenasti maasse mahub, teeb muret inimesele, kelle lähedust metssead sageli ei pelga. Vanad kogenud kuldid ei pruugi põlluservas kisavast memmekesest väljagi teha, mugivad aga vaovahel edasi.

Ka looduspiltnikud Remo Savisaar ja Sven Začek nimetavad ägedaimaks metsseaga kohtumiseks hetki, kui neil on õnnestunud kas nosivale või magavale metsseakarjale imelähedale hiilida.

Tasakesi askeldav metssiga on ilus loom.

Metssigu murrab Aafrika seakatk

Aafrika seakatk on äärmiselt kergesti nakkav ägedalt kulgev sigade viirushaigus, mida iseloomustab palavik, verejooks ja kuni 100protsendiline suremus. Taud on võrdselt ohtlik nii kodu- kui ka metssigadele, kuid teistele loomaliikidele ja inimesele see haigus ohtlik pole.

Praegu möllab tõve üliäge vorm, mida iseloomustab mõne päevaga saabuv äkksurm ja muude haigustunnuste puudumine.

Taudi põhilevikuteed ongi loomade omavahelised kokkupuuted või kokkupuuted nakatunud loomade korjuste või lihaga.

Allikas: ajakiri Eesti Loodus

Samal teemal

19.05.2015
SEAKATK MÖLLAB LÕUNA-EESTIS: jõkke kukkunud puu taha jäi kinni neli korjust

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee