1952. aastal USAs Milwaukees sündinud Leslie Lemke tuli ilmale ajukahjustusega, samuti oli tal glaukoom, mille tõttu arstid olid sunnitud eemaldama tema mõlemad silmad.
Ema loobus lapsest ja poisi võttis kuuekuuselt enda hoolde haigla meditsiiniõde. Kaua aega poiss ei häälitsenud ega liigutanud ning ei väljendanud mingil moel emotsioone. Kulus seitse aastat, enne kui Leslie hakkas ilmutama mingeidki märke arengust. Püsti seisma hakkas ta 12aastaselt, 15aastaselt õppis kõndima.
Üleöö tekkinud klaverimänguoskus
Kui Leslie oli saanud 16, siis leidis hooldaja nooruki keset ööd klaveri tagant, kus too mängis Tšaikovski esimest klaverikontserti. Hiljaaegu oli sama teos kõlanud televisioonis ning poiss oli seda sealt kuulnud. Peagi oli Lesliel klaverimäng suurepäraselt käe sees, ta tundis end kodus nii džässis kui ka klassikalises muusikas. Imelaps suutis nõtkelt orienteeruda muusikamaailma reegliterägastikus.
Leslie imeline muusikaanne kogus kuulsust ning viis teda täiskasvanuna ringreisidele mitte ainult USAs, vaid ka Skandinaavias ja Jaapanis.
Rohkem kui pool sajandit üliandekaid lapsi uurinud psühhiaater Darold Treffert, kes muide oli nõustajaks Oscaritega pärjatud filmi "Vihmamees" juures, on veendunud, et Leslie, kes pole elu seeski muusikat õppinud, on virtuoossuse sündides kaasa saanud.
Teine Trefferti hoolealune – nimekas skulptor Alonzo Clemons – sündis samuti ajukahjustusega ja on vaimselt alaarenenud. Tema IQ jääb 40–50 vahele.
See ei takista aga tal vormida savist ülitäpseid loomaskulptuure. Loomade anatoomilised detailid klapivad, proportsioonid on õiged, skulptuurid valmivad ülikiiresti ka siis, kui Alonzo on saanud looma näha vaid silmapilgu. Tema tööde eest on makstud isegi kuni 45 000 dollarit.
Mingit kunstiharidust Alonzo saanud ei ole.
Meil on pärilik mälu?
Ajakirjas Scientific American püstitab Treffert hüpoteesi, mis on ta tekkinud uurides üliandekaid lapsi, kel on varakult avaldunud imepärane talent matemaatikas, muusikas või kunstis. Treffertile tundub, et mälus peab protseduurilise mälu (kuidas keeta muna, kuidas juhtida autot) ja semantilise mälu (sebra on triipudega loom, võilill on kollane) kõrval olema veel mingi pärilik, geneetiline mälu.
Eelkirjeldatud imelaste puhul on selge, et nende vaimne puue oli niivõrd sügav, et sellisel tasemel muusika- või kunstiõpingutest ei oleks saanud juttugi olla. Aga see ei takista neid üliheal tasemel oskamast asju, mida nad polnud kunagi õppinud. Sellest saab järeldada, et need imelapsed on sündinud iselaadi kiibiga, millel on muusika- või matemaatikaanne juba kaasas.
Treffert kirjutab, et meile meeldib uskuda, et saame sündides suurepärase bioloogilise keha – kui infotehnoloogia keel piltlikkuse mõttes appi võtta, siis riistvara. Sellele lisandub hiiglaslik, aga tühi kõvaketas – mälu. Elu jooksul kogetu ja õpitu kuhjub üksteise järel mällu.
Kuid imelaste puhul näib, et nende ajju on programmeeritud juba enne sündi oskusi, milles nad on tõeliselt meisterlikud, hoolimata sellest, et muus osas tuleb neil elus hakkama saada raske füüsilise ja vaimse puudega.
Oluline on see, et tihti ilmnevad need anded inimestel, kelle aju on saanud trauma või haiguse tõttu viga. Alles siis annab endast märku erakordne andekus näiteks muusikas või maalikunstis, mis seni on ajus olnud justkui uinunud olekus.
Kuidas aju lahti muukida?
Ka loomariigist võib leida tõendeid selle kohta, et mälul võib olla pärilikke elemente. Näiteks monarhliblikad lendavad Kanadast Mehhikosse talvituma. Kevadel alustavad nad taas teekonda põhja poole Kanadasse, aga see on nii pikk maa, et enne pärale jõudmist sureb kolm põlvkonda liblikaid. Seega ei ole olemas liblikaid, kes tunneksid teekonda algusest lõpuni – see poleks lihtsalt võimalik. Kuidas nad siis tunnevad teed, mida nad pole kunagi õppinud? Võimalik, et neil on sisemine GPS, mis geenidega edasi kandub.
Ka lindude puhul on katsed näidanud, et isegi helikindlates oludes üles kasvanud linnupojad suudavad veatult laulda laulu, mis on sellele linnuliigile omane. Seega pidi neil viis geenidega kaasas olema.
Kas kodukass, kes pole kunagi elanud kasside päriskodumaal, aga kraabib iga söögikorra järel käpaga oma taldriku ümbrust, üritades justkui oma toitu liiva sisse ära peita, teeb seda instinktiivselt? Või on tal sünnihetkest alates olemas teadmine, et kõrbes ei maksa toitu maa peale teistele järamiseks jätta?
Trefferti sõnul on meie, inimeste, mälu puhul põhiküsimus: kui meil on selline geneetiline mälu kaasa pandud, siis kuidas sellele ligi pääseda, ilma et peaks sündima ajukahjustusega või tegema läbi rasket autoõnnetust? Kuidas saada erakordsetele annetele ligi veidi vähem erakordsel moel?
Kommentaarid