NÕIAKAEV: Ants Talioja tõdeb, et sellel kevadel kaev üle ääre ei aja. Kaks ja pool meetrit sügava kaevu põhjas on vett vaid pisut. Foto: Andres Tohver
Ilm
31. märts 2015, 07:00

Tuhala nõiakaev tänavu üle ei kee (2)

Märtsi lõpus tavapäraselt üle ajavas Tuhala nõiakaevus piilub veesilm uudistajat sedapuhku kahe meetri sügavuselt. Nõiakaev ei keenud ka eelmisel lumevaesel aastal.

Kaev saab vee maa-alusest jõest, mis algab poolteise kilomeetri kaugusel, kus Tuhala jõgi Ämmaaugu karstilehtri kaudu justkui ära kaob. Veidra nime taga on rahvajutt, et sinna olevat purjus ämmaemand ära uppunud.

Jõgi jätkub kolme maa-aluse haruna paekivikihtide vahel, et siis allikatena taas maa peale tõusta. Ühe säärase allika peale nõiakaev ehitatud ongi, esialgu kohaliku külakooli tarbeks, siis lammaste jootmiseks.

Nõiakaevu sügavuseks on maapinnalt põhjani kaks ja pool meetrit. Kõrval asuva Sulu talu peremees Ants Talioja ütleb, et kaevu keemiseks vajab maa-alune jõgi vooluhulgaks 5000 liitrit sekundis. Siis tõuseb vesi kaevu rakmeteni ja üle nende.

Talioja sõnul tegi nõiakaev kõige pikema pausi 1972–1976. Siis ei keenud see tervelt neli aastat järjest. Seevastu 1981. aastal ajas kaev üle ääre lausa kuuel korral.

On ka murepilv – Rail Baltic –, mille trassivariantidest lähim jääks nõiakaevust vaid kolme kilomeetri kaugusele. "Selle teetammi ehitamisega lõigatakse veesooned läbi ja nõiakaev ei saa enam oma vooluhulka kätte," kardab Talioja.

Ühest õnnetusest on nõiakaev juba pääsenud. Nõukogude ajal taheti Tuhala jõe vesikonda teha tohutu suur sõnnikuhoidla. "Pool Lauristini kolhoosi sõnnikut oleks sinna kokku veetud. Nõiakaev oleks virtsa välja keema hakanud," meenutab Talioja. "Õnneks lõppes kolhoosikord enne ära, kui see monstrum käiku läks."

Väiksemaks hädaks on koerad, kes tõstavad jalga Sulu talu õuel eksponeeritud Ülo Õuna skulptuuride juures. "Koerad soristavad skulptuuride peale. Dolomiit ei kannata ju seda kanget kraami," kurdab Talioja.