MEIE LÄHITULEVIK: vaatamata vähile elavad inimesed ikka 100aastaseks (8)

"Me ei ole probleemi tõsidusest veel aru saanud: vähk on kohe-kohe muutumas surmapõhjuseks number üks," veenab rakubioloogia professor Toivo Maimets.

Praegu on Eestis surmapõhjustajate edetabel järgmine: esikohta hoiavad südame- ja veresoonkonna haigused, neile järgnevad pahaloomulised kasvajad ning kolmanda tulemuse teevad välised põhjused: õnnetusjuhtumid, traumad, mürgistused.

Miks siis pahaloomulised kasvajad nüüd järsku sedasi ründavad? Põhjusi on mitu.

Arstid oskavad otsida ja leida

Esiteks. Diagnostika on teinud viimase poole sajandi sees meeletu hüppe. Kui 150 aastat tagasi suri inimene valudesse või vanadusse, siis nüüd oskavad arstid öelda, et surma põhjustajaks oli maksa- või kopsuvähk.

See tähendab: pahaloomulised kasvajad pole mingi moodsa aja nähtus. "Egiptuse muumiatest on leitud luukasvajate, osteosarkoomide jälgi," illustreerib Maimets.

Lisades, et nüüdisaegne diagnostika võib kohati olla isegi liiga täpne. Näiteks igati tänuväärsest mammograafiast tuleb juba ülediagnoosimisi. Masin avastab rinnas väikseimagi sõlmekese, mis inimese eluea jooksul ei saa kuidagi kasvajaks areneda, aga ometi on ta nüüd üles leitud ja enesestmõistetavalt häirib patsienti teadmine, et kuskil naha all on mingi anomaalia. Vererõhk tõuseb, stress süveneb, enesetunne halveneb.

Me võtame sageli asjatuid riske

Teiseks. Vähiohtu suurendab palju keskkonnamõjureid ja riskikäitumisi. "90 protsenti kopsuvähist on ikkagi iseenda tekitatud," viitab Maimets suitsetamisele kui olulisele kantserogeensele harrastusele.

Riskikäitumine ei pea aga olema kaugeltki nii silmanähtavalt ebatervislik nagu suitsetamine. Ohtlik võib olla ka rannas vedelemine.

Ei ole midagi teha, heleda ja tedretähnilise nahaga ning sageli veel ka punase peaga inimestele päike peale ei jää. Tee või tina, nad ei saa pruuniks – ei 2. ega isegi 12. juuniks. Riskivad katmatult päikese all olles üksnes ohtliku põletusega.

Täpselt: päikesekiirgus põletab nagu tulekahju muiste. DNAsse kärsanud aukudega naharakk on aga potentsiaalne vähikolle. (Päevitumine, päikese käes viibija naha pruuniks muutumine pole olemuselt midagi muud, kui organismi katse kõrvetusohtu maandada.)

Eluea tõus kingib vähile aega

Kolmandaks. "Me elame kauem – me jõuame oma kasvajad ära oodata," konstateerib Maimets.

Pooltel käimasoleval sajandil sündinud lastest on üsna lootustandev väljavaade pidada enda 100. sünnipäeva. Üha kuhjuvate aastatega suureneb aga ka vähirisk: mida pikem on inimese eluiga, seda kindlamalt tal kasvaja diagnoositakse. Tervislikud eluviisid ja nii-öelda head geenid on küll soodsaks stardikapitaliks, aga eluaegset garantiid need ei anna. Suur roll on juhusel, halval õnnel, mille eest pole keegi kaitstud.

Inimese kehas on ümmarguselt 50 000 000 000 000 (5 x 10 astmes 13) rakku ja alatasa saab pärilikkusaine neis eri põhjustel suuremal või vähemal määral kahjustada.

Ning selleks ei pea inimene vedelema ihualasti kõrvetava päikese all, sigaret ühes, grilli kohal poolkõrbenuks kärsatatud suitsusingiviil teises käes. Piisab lihtsast sissehingamisest – hapnikul põhinevate keemiliste protsesside käigus tekib organismi hulgaliselt vabu radikaale, äärmiselt reaktsioonivõimelisi ühendeid, kes reageerivad kõigega, mis vähegi ette satub. Trehvavad vabad radikaalid rakutuuma, lõhuvad nad ära DNA. Vigase DNAga rakust võib aga alguse saada kasvaja.

Kui päikese kätte ei pea tingimata minema, siis hingamata inimene olla ei saa. Veel kord: vähi teke on sisuliselt vältimatu, kui inimene enne millessegi muusse ära ei sure.

Me kõik alustame kasvajana

Suur roll vähi tekkes (aga ka vähiravimi otsingutes) on tüvirakkudel, mida Maimetsa juhatatavas Tartu ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudis on aastaid hoolega uuritud.

Embrüonaalsed tüvirakud ehk loote arengu esimestel päevadel vohavad rakud suudavad areneda ükskõik milliseks inimkehas vajalikuks koeks. Koerakud juba spetsialiseeruvad ja näiteks lihasrakk oskab poolduda vaid lihasrakkudeks. Samas jääb organismi alles ka tüvirakke, kes võivad ikka veel areneda ükskõik mis suunas. Ning ülalkirjeldatud põletusest või vaba radikaali laamendamisest vigane koerakk võib kaotada oma suuna ja hakata elama oma elu – nagu ta oleks embrüonaalne tüvirakk.

"Vähi teke on seotud kõige fundamentaalsemate arenguprotsessidega, mis inimene läbib," filosofeerib professor

Maimets. "Ma olen alati öelnud, et varajases arenguetapis embrüo on kasvaja – temas käib mittediferentseeritud rakkude kiire paljundamine. Organismi arengu alguses on see hästi vajalik, et saada kätte rakumass, millest hakata kudesid arendama. Hiljem on muidugi vaja rakkude diferentseerumine kontrolli alla võtta. Kui me uurime välja, kuidas loodus seda arengu käigus teeb, siis saame ehk neid loomulikke kontrollivahendeid kasutada ka kasvajate vastu."

Ehk: kui näiteks vanuse ja keha kulumisega raku turvasüsteem häirub, võib see väljenduda kasvaja tekkes, ja siis on tark teada, kuidas rakk uuesti ümber programmeerida.

"See on paratamatult ühe mündi kaks külge – sa oled arenenud toredaks inimeseks, aga sellega kaasneb lahutamatult oht saada endale tulevikus vähk," resümeerib Maimets.

Kasvaja on umbes 250 haigust

Mõned kasvajatest on viiruslikud (näiteks paar papilloomviiruse tüüpi tekitavad emakakaelakasvajaid, nende vastu saab vaktsineerida; üht hepatiidiviirust seostatakse maksavähiga), aga enamasti on vähi põhjustajaks raku enda igapäevased protsessid, mis ühel hetkel pisut viltu veavad. Tavalised koerakud, aga ka täiskasvanud organismis siin-seal paiknevad tüvirakud võivad minna lolliks ja hakata omapäi arenema sajal moel.

"Molekulaarbioloogiliselt on kasvaja umbes 250 haigust," nimetab Maimets praegu teadaolevaid andmeid.

Ühtepidi on läinud pilt segasemaks – kasvajaid on palju; teisalt osatakse neile üha enam läheneda personaalselt ehk siis tõhusamalt.

"Viimase kümne aastaga on meile tulnud juurde meeletult teadmisi, sest meil on meetodid, kuidas vaadata rakku kui tervikut," rõõmustab Maimets, et üksikute rakus toimetavate organellide või isegi molekulide jälgimise asemel suudavad teadlased vaadata nüüd tervikpilti.

Auto näitel: kui enne uuriti eraldi mootorit, rooli, rattaid, käigukasti, siis nüüd osatakse näha autot kui töötavat süsteemi.

Raku kui süsteemi tundmine annab võimaluse arendada mitmesuguseid rakuteraapiad.

Tunneli lõpus paistab ravim

Vähki on keeruline ravida, sest ta pole mingi väljast tulnud võõrkeha, vaid sünnib inimese omast lihast ja verest.

"Kasvaja on meie normaalse arengu orgaaniline osa, sageli ei saagi sa teda niimoodi hävitada, et sa sealjuures iseennast maha ei tapaks," selgitab Maimets.

Nii otsivad teadlased üha uusi meetodeid, kuidas läheneda laiale teele läinud rakule personaalselt.

Piltlikult. Rakk otsustab keset kopsu, et tema ei taha enam kopsukude olla ja hakkab naabreid arvestamata omasoodu pulbitsema – varsti on kopsuvähk valmis. Nüüd on kaks võimalust. Kas öelda sellele rakule, et lõpeta isetegevus ja sure maha. Või instrueerida teda molekulide abil: jumal sinuga, kui sa ei taha kopsurakk olla, arene mingiks muuks koeks – kasva kas või hambaks! – aga ära jää selliseks agressiivseks vohavaks metastaatiliseks massiks.

"Mida vähem diferentseerunud kasvaja, seda agressiivsem ta on," õpetab Maimets, et igal juhul tuleb vähi energia kanaliseerida mingi koe kasvatamiseks. "Hea küll, tuleb kopsu väike hammas, sa võid selle lasta välja lõigata, kui see sulle probleemi tekitab, aga sa oled ajanud vähirakud agressiivse mittediferentseerunud arenguteelt minema."

Tartu ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudis uuritaksegi just selliseid regulatoorseid molekule, peamiselt mikro-RNAsid, mille abil saab suunata rakus spetsiifilisi arenguprotsesse – kasvatada diferentseerumata mass kas või hambaks.

Investeering tervelt elatud aastatesse

Meditsiin on ammu teel sinna, et diagnoos vähk ei tähendaks automaatselt surmatõbe, vaid haigust, mida saab ravida või millega on võimalik aastakümneid enam-vähem kvaliteetset elu elada. Headest arstidest ja kullahinnas ravimitest jääb aga väheks, kui inimesed enda eest ei hoolitse.

"Hästi kallilt ravida on võimalik tohutult paljusid haigusi, aga ennetamine on lõppkokkuvõttes ikkagi odavam," räägib Maimets.

"Kõigepealt peab vaatama üle eluviisid: on ikka väga palju asju, mida tehes sa suure tõenäosusega kasvaja saad – suitsetamisest alates.

Lisaks muutub kasvaja surmadiagnoosist krooniliseks haiguseks siis, kui ta avastatakse suhteliselt varakult. Inimesed peaks käima regulaarselt arsti juures. Rinna- ja eesnäärmekasvajate avastamine varases staadiumis on ikka päris tõhus."

Ehk siis: ilmasambaks ei jää keegi, aga suhteliselt hea tervise juures elatud aastate hulka annab endal pikendada küll.