Esimest korda märkisid looduskaitsjad ja bioloogiaõpetajad selle päeva kalendrisse seitse aastat tagasi, et meile kõikidele meelde tuletada – konnad, kärnkonnad ja vesilikud olid Maal olemas enne inimesi, kuid nende tulevik on tume.
Sobivaid elupaiku jääb aina vähemaks, keskkond saastub ja palju konni hukkub igal kevadel autorataste all. Eestis tähistatakse konnapäeva teist korda.
Konnapäeval olid Põlvamaal hoos kärnkonnade pulmad. Harilik kärnkonn on kogu Eestis väga tavaline.
Jässakad krobelised nahaga kärnkonnad tegutsevad enamasti öösiti, kuid kevadisel sigimisajal pole alati aega pimedat oodata. Pisemat kasvu isased meelitavad emaseid piuksuvate häälitsustega.
Kui emane isase ligidale ujub, haarab prints oma printsessi tugevasse haardesse. Selline kallistus püsib mitu tundi, siis hakkab emane kärnkonn munema ja isasloom viljastab munad.
Kärnkonnade kudu meenutab pärlikeed ja see paigutatakse hoolikalt veetaimede vahele. Kui ilm on piisavalt soe, kooruvad paari nädala möödudes munadest pisikesed musta värvi kullesed.
Mõnikord moodustuvad kallistavad paarid juba siis, kui kärnkonnad alles talvekorteritest vee poole rändavad. Siis peab emane isast tiigini oma turjal kandma.
Kärnkonnaprouad on pulmapaigas lühikest aega. Kudunöörid munetud, lahkuvad nad kuivale maale, et hakata seal putukaid ja tigusid sööma. Isased seevastu üritavad kauem vees olla ja mitme emasega paarituda.
Mõnikord üritab ühe emase kärnkonna külge klammerduda mitu isast ja selline kärnkonnapall hulbib vees isegi mitu päeva. Puntra keskel olev emane võib tolleks ajaks olla surnuks lämbunud.
Kommentaarid