Teadlased katsetasid geenmuundatud inimese tegemist (15)

Varem on süstitud embrüotesse mitokondreid, kes kannavad kah omaette genoomi. Nüüd kinnitab aga ajakirjas Protein & Cell ilmunud artikkel kuuldusi, et Hiina teadlased on teinud embrüo tasemel sisuliselt geneetiliselt modifitseeritud inimesi: võtnud viljastatud munaraku ehk sügoodi ja kleepinud selle tuuma genoomi lõigu võõrast DNAd.

Guangzhou Sun Yat-seni ülikooli teadlane Junjiu Huang kasutas väidetavalt eluvõimetuid embrüoid, mis saadi viljatusravikliinikutest. Huang üritas muuta geeni, mis vastutab verehaiguse beeta-talasseemia tekke eest. Selleks kasutas ta tehnikat CRISPR/Cas9. Bioloogid on selle laenanud bakteritelt.

Geeniremont kukkus üldjuhul läbi

CRISPR on ensüümisüsteem, mille abil suudavad mikroobid jätta meelde neid ründavate viiruste pärilikkusaine järjestusi. Kui viirus uuesti ründab, tunneb bakter ta kiiresti ära ning mikroobi kaitsesüsteem hakkab viiruse DNAd tükkideks hekseldama.

Sarnast kleepimise ja lõikamise süsteemi kasutasid molekulaarbioloogid nüüd inimese DNAga manipuleerimiseks. Ensüümid tunnevad spetsiifilise nukleotiidse järjestuse järgi ära koha DNAs, kus nad peavad jupikese pärilikkusainet asendama ja teoreetiliselt võiks sedasi suunata konkreetseid DNA-lõike kindlatesse kohtadesse genoomis.

Junjiu Huang otsustas proovida meetodit inimembrüotel.

86 embrüoga tehtud katsed näitasid, et geeni asendamine õnnestus vaid väikese osa puhul. Samuti tuli välja, et DNA lõikumine ja kleepimine tekitas muudes genoomiosades palju rohkem mutatsioone, kui võis arvata seni hiireloodete ja täiskasvanud inimese keharakkudega tehtud katsete põhjal. Lühidalt: soovitud geeni remontimine kukkus enamasti läbi, küll aga said kannatada muud genoomi osad.

Uurijate sõnul aitas katse mõista, et sel meetodil on meditsiinis kasutamiseks oma kitsaskohad ning praegu on bakteritel laenatud tehnika geeniravi jaoks liiga robustne ja vigane.

Kuidas aga üldse suhtuda embrüote geenide muutmisse? Ühelt poolt tõotaks see tulevikku, kus sünnivad terved lapsed. Teisalt – kui eetiline selline tegevus on? Embrüote geenimuutused on pärilikud ja päranduvad edasi ka võimalikele järeltulijatele.

Rakubioloogia professor Toivo Maimets oli aastail 2004–2011 UNESCO Rahvusvahelise Bioeetika Komitee aseesimees ja juhtis töörühma, kelle eesmärk oli keelustada inimkloonimine kõigi ÜRO liikmesriikide seas.

Kas hiinlased on oma katsetega üle piiri läinud?

"Bioeetika küsimused sõltuvad paljuski sellest, mis positsioonis sa ise parajasti oled," arutleb Maimets. "1970. aastatest, ajast, kui hakati tegelema geenimuutmisega, on kehtinud kokkulepe, et teeme mis me teeme, aga me ei lähe selliste asjade kallale, mis hakkavad kanduma edasi järgmistesse põlvkondadesse ja neile mõju avaldama.

Ühte ja ainumast tõde pole olemas

Argument, miks see kokkulepe siiani püsib, ongi see, et me ei tea, mis juhtuma hakkab, ja see konkreetne hiinlaste töö kinnitab seda kahtlust. Geenivahetus, mis nad tahtsid teha, tõi kaasa ka teisi muutusi."

Ehk siis: kui mõelda, et manipuleeritud geenimuutus pärandub edasi ka kõikidele geenmuundatud inimese järglastele ja nende järglastele, tundub selline jumala mängimine vähemalt ebaeetiline, kui mitte ohtlik.

Samas on asjal ka teine külg.

"Kui sinu suguvõsas on mingi raske pärilik haigus ja sa muidu saaksid küll lapsi, aga sa ei tohi selle pärast järglastele mõelda, kuna ka nemad päriks haiguse nii-öelda suguvõsa needusena kaasa – siis sa tahaks sest haigusest ju lahti saada," illustreerib Maimets, et ühte tõde on selleski küsimuses keeruline leida.

Teadus aitab inimest, kuidas oskab

Pealegi – kuigi teadlased on kokku leppinud, et üldiselt ei tehta inimesega selliseid muutusi, mis kanduvad edasi järgmistesse põlvkondadesse, siis tegelikult tehakse küll.

"Kunstliku viljastamise kliinikutesse tulevad inimesed selle pärast, et neil on tervisehäda. Viljatus on haigus," räägib Mai­mets. "Loomulikul teel ei saaks diagnoos nimega viljatus järgmisse põlve edasi kanduda, aga katseklaasilapsega aitame ma ta edasi. Nii et laiemas mastaabis oleme seda tõbe kandnud järgmistesse põlvedesse üle juba pikka aega."

Tõsi, kui nii mõelda, siis võiks juba küsida, et miks me üldse haigeid ravime, las looduslik valik teeb oma töö. Õnneks me aga nii ei küsi.

"Järelikult on meil mingid väärtused, mida me peame kah oluliseks ja mis sellele looduslikule valikule vastu töötavad," resümeerib Maimets.