Kas déjà vu on märk paralleeluniversumist? (33)
Déja vu, see ootamatult saabuv ja ülipõgus, kuid meelerahu häiriv tunne tabab aeg-ajalt 60–80 protsenti inimestest. Ehkki déja vu on sage nähtus, pole teadlased sellest fenomenist päriselt sotti saanud, sest seda on keeruline uurida. Déj? vu tekkides pole ju inimene tavaliselt elektroodidega ühendatud ja asjatundlike teadlastega ümbritsetud. Nii on déj? vu jäänud tegelikult tänini müsteeriumiks, ehkki aastakümnete jooksul on eksperdid püstitanud selle seletamiseks palju teooriaid. Vaatleme neist levinumaid.
Närvisüsteemi tõrge
Langetõbiste patsientide déja vu kogemust on kirjeldatud juba 1888. aastal, meenutab Smithsonian Magazine. Déja vu sidumine langetõvega pole juhus – mõne epilepsiatüübi puhul esineb déja vu’d keskmisest sagedamini kui tervetel inimestel ja tuttavlikkuse tunne tabab neid just enne krambihoo algust. Selliseid patsiente uurides ilmnes, et nende puhul on déja vu efekt seotud ilmselt epileptilise aktiivsusega oimusagara keskosas, aju selles piirkonnas, mida seostatakse sensoorse taju, kõne ja mäluseostega.
Krambihoo vallandab närvirakkude elektrilise aktiivsuse muutumine. Neuronite rike võib levida lööklainena üle kogu aju ja saata eri kehaosadesse segaseid sõnumeid. Nende patsientide jaoks on déja vu juhtmete sassimineku tagajärg, märgib Smithsonian Magazine.
Kui patsiendi krambihoogudele tehakse operatsiooniga lõpp, ärkavad nad üles maailma, kus déja vu neid enam ei kollita. Mõne teadlase arvates põhjustab ka tervel inimesel déj? vu’d neuronite tõrge. Samasugune närvirakkude jukerdamine põhjustab ühtlasi une-eelset võpatust või kukkumistunnet, mis on tabanud enamikku inimestest.
Mälu mängib vingerpussi
Aga äkki mängib siiski üksnes mälu meile vingerpussi?
Colorado State University kognitiivse psühholoogia professor Anne Cleary seletab, et miski detail uues olukorras või keskkonnas võib aktiveerida mälestuse samalaadsest varasemast kogemusest, kuid aju ei suuda seda täpselt meenutada.
Kujutle näiteks, et oled esimest korda Pariisis ja näed Louvre’i ees hiiglaslikku klaaspüramiidi. Just siis tabab sind see kummaline tunne, et oled samas olukorras olnud – kuigi tead, et see on võimatu. Cleary pakub, et tol hetkel ei suuda mälu taastada mälestust, mis déj? vu’d seletaks: paar kuud tagasi vaatasid sa ju "Da Vinci koodi", kus Louvre’i püramiid on suures plaanis. Too konkreetne kogemus sulle ei meenu, küll aga tuttavlik tunne praeguses olukorras.
Cleary kahtlustab, et see tuttavlik tunne tuleneb meie võimest jätta meelde ümbruskonna ruumiline konfiguratsioon. Selle hüpoteesi katsetamiseks seadis ta sihiks tekitada déj? vu tunnet laborikeskkonnas. Cleary tiim ehitas simulatsioonimängu The Sims abil arvutis kaks keskkonda, mille detailid olid erinevad, kuid mille ehitus oli sarnane – ühes õu, mille keskel asuvat puud ümbritsesid mitmesugused taimed; teises muuseum, milles puu asemel oli suur kuju ja taimede asemel vaibad. Kui katsealused liikusid arvutimängus teises ruumis, raporteerisid nad déja vu tunde tekkimisest, kuid ei suutnud seda seostada esimeses ruumis nähtuga.
"Inimeste déja vu tunne suureneb tõesti siis, kui sündmuskohad on sarnase paigutusega, kuid tuttavlikkuse allikat nad meenutada ei suuda," ütleb Cleary.
Mälu talletab aeglaselt
Briti psühholoog Edward B. Titchener seletas déja vu’d 1928. aastal oma raamatus "A Textbook of Psychology" järgmise näitega.
Sa ületad tänavat. Algul vaatad instinktiivselt vasakule, kuid siis köidab miski paremal su tähelepanu ning sa pöörad pilgu selles suunas. Selleks ajaks, kui sa uuesti vasakule vaatad, võib aju olla esimese põgusa pilgu unustanud. Kuid tunne tuleb sulle tuttav ette, sest sa tõepoolest nägid vasakul paiknevat juba enne. Aju lihtsalt ei jõudnud su arusaama konstrueerida.
Efekti põhjus on geeniviga
Teadlased on déja vu uurimisel võtnud luubi alla isegi pärilikkuse. Kas seda veidrat tunnet võib tekitada mõni geen?
Seni pole midagi konkreetset leitud, kuid teaduspublitsist Faith Brynie teatel otsitakse nähtuse võimalikku seost ühe 10. kromosoomis asuva geeniga, mille mutatsioone seostatakse kerge langetõvevormiga.
Kuna déja vu esineb krambihoogude vallandumisel piisavalt tihti, on ilmselt põhjust seda seost lähemalt uurida.
Kogemus unenäost
Ühe teooria alusel võiks tuttavlikkuse tunnet seletada varasema unenäoga, kus esinenud samasugune olukord või paik. Unenäo oled sa muidugi ammu unustanud, kuid ärkvel olles samalaadsesse situatsiooni või kohta sattudes tuleb see sulle salapärasel kombel meelde.
Seda hüpoteesi tutvustab oma raamatus "The Dream Directory" autor David C. Lohff.
Viide paralleeluniversumidele
Ehk on déja vu aga tõepoolest märk paralleeluniversumide olemasolust? Äkki oled sa tõesti kogenud samasugust tunnet mõnes teises universumis?
Maailmakuulus Ameerika füüsikateoreetik ja futuroloog Michio Kaku ei pea seda täiesti võimatuks, kirjutab The Epoch Times. Doktor Kaku viitab Nobeli auhinna võitjast füüsiku Steve Weinbergi väljapakutud võrdlusele.
Weinbergi meelest sarnaneb multiversumi kontseptsioon raadiolainetega. Nii nagu sinu elutoas eksisteerivad üheskoos eri sagedustel raadiolained, nii eksisteerivad ühekorraga ka mitu universumi. Nii nagu su raadio vahendab teatud sagedust ehk korraga ühtainsat raadiojaama, nii koosneb ka meie universum aatomitest, mis võnguvad unikaalsel sagedusel, millel teised universumid ei võngu.
Kujutame nüüd ette, et tavaliselt ei võngu kaks universumit ühel ja samal sagedusel, ent kui see peaks juhtuma, oleks meil teoreetiliselt võimalik universumide vahel edasi-tagasi liikuda.
Füüsikateoreetikute sõnul ongi ehk võimalik, et déja vu’d tundes võngud sa kooskõlas paralleeluniversumiga, kus tuttavlikuna tunduv kogemus on sinu teisel minal juba varem toimunud.
Kommentaarid