Ülisõbralik Alaska malamuut Susi on teraapiakoer, kes koos perenaise Maarja Taliga pakub raamatukogudes lastele võimalust enda seltsis lugemist harjutada. Peale raamatukogude käivad Susi ja Maarja sageli mujal avalikes kohtades lastega kohtumas. 2013. aastal pälvis Susi laste ombudsmanilt tunnustusauhinna „Lastega ja lastele”. Moekunstnik ja stilist, aastaid Tallinna vanalinnas rätsepatuba pidanud Maarja Tali hindab oma sõprust Susiga väga kõrgelt.
Susi on vahva koer, eeldan, et ka õnnelik koer. Mille järgi omanik saab aru, et ta lemmik on tõepoolest eluga igati rahul?
Ma ei usu, et koer juurdleb selle üle, kas ta on õnnelik. Seepärast ei ole ma ka proovinud tema käest seda küsida. Aga tean, et koera on väga lihtne õnne ja rõõmu tundma panna ning et mina olen see, kes talle seda võimaldada, aga ka keelata saab.
Koer elab hetkes. Kui tal on kõht täis, ta on saanud päeva jooksul piisavalt looduses liikuda, maailma uudistada, suhelda ja uusi kogemusi hankida, mängida ja piisavalt puhata ning kõike seda koos minuga, on tal kõik hästi ja ta näitab seda välja. Kui ma aga ei oska või ei saa tema vajadusi rahuldada, ütleb ta seda mulle – oma kehakeele, väikeste signaalide ja lõpuks valjuhäälse pahandamisega. Kui koeral lubatakse arvamust avaldada ja tal on elus valikuid, suhtleb ta innukalt ja temast on lihtsam aru saada.
Tahan uskuda, et kui Susi õhtul rammestunult, ent rahulolevalt, kõik koivad taeva poole keeratult, lai naeratus näol, õndsat und magab, on ta õnnelik ja minul on selles oma osa. Ning see teeb omakorda mind õnnelikuks.
Susi oskab avalikes kohtades käituda, on kõigiga sõbralik. Kas tema sotsialiseerimine kulges kergelt?
Tegelikult on lood nii, et just sotsialiseerimisega tegin ma teadmatusest omal ajal vigu ja selle tõttu pean temaga kogu elu teiste koertega suheldes tähelepanelik olema. Sotsialiseerimine ei ole lihtsalt võimalikult paljude olukordade ja teiste koertega kontakti võimaldamine. Seda tuleb teha väga teadlikult ja tuleb vajadusel osata kaitsta oma sõpra ning ennetada olukordi, mis talle traumeerivad võivad olla. Mina ei saanud sellega Susit sotsialiseerides hästi hakkama. Aga ma otsisin teadjatelt abi ja aitan tal senimaani olukordades, mis on talle ebamugavad või hirmutavad, hakkama saada. Enamjaolt see õnnestub, kuid vahel mitte. Aga alati vastutan mina.
Koera tuleb hakata varakult õpetama ja teda välismaailmaga harjutama. Tähtis on aga teada, kuidas ja millal. Faktilised teadmised kutsika arengust, olukorra adekvaatne hindamine ja selle juhtimine viivad tavaliselt mäele. Ning kui ei vii, tuleks õppida nautima „vaateid orgudes”.
Kas koera ja ta omaniku sõprus algab juba koera tõu (õigest) valikust?
Absoluutselt. Aga mitte ainult. Enne koera võtmist tuleks esmalt üldse mõelda, kas looma kui sellise jaoks on olemas tingimused, rahalised vahendid, piisavalt teadmisi, et ta heaolu eest vastutada, ning eelkõige – kas on piisavalt aega. Alles siis, kui kõigile neile küsimustele on vastus kindel „jah”, peaks süvenema sellesse, mis tõugu koer võiks olla. Kahjuks piirdub väga-väga paljude inimeste jaoks koera hankimise soov tahtmisega omada ilusat või imposantset asja, midagi, mille suurust, karvkatte tihedust ja silmavärvi osatakse enda kõrval ette kujutada. See on ka kõik. Too pisike kleidikesse riietatud seltsikoer võib olla tegelikult tarmukas ja iseseisev valve- või jahikoer ja käitumine, mida temalt oodatakse, ei ole talle loomuomane ning varem või hiljem tekivad probleemid.
Kui mõistetakse, millised on tõu iseärasused ja vajadused, ning tundub, et elustiil koera omaga sobib, tuleks valida õige kasvataja. Hea kasvataja aretustegevus tähendab, et koera vanemad on hea iseloomuga, vaimselt ja füüsiliselt terved ning kutsikad on esimestel elukuudel hoitud, kaitstud ja saanud areneda neile sobivas tempos. See on koera edasise arengu seisukohalt äärmiselt oluline. On tehtud uuringuid, mille tulemused näitavad, et geenidel ja sellel, kui hästi tundis koeraemme end kutsikate kandmise ajal ja neid imetades, on otsene mõju kutsika elule. Täpselt nagu inimeste puhul.
Ja lõpuks, teinud kõike seda, ei saa ikka olla kindel, milliseks kujuneb selle päris oma koera iseloom, tema käitumismustrid ja kiiksud.
Aga üks on kindel – kõige rohkem mõjutab tema elu ja arengut inimene jalutusrihma teises otsas. Mida rohkem see inimene panustab, seda täisväärtuslikum ja muretum on nende mõlema koos veedetud aeg.
Mida hakata pihta nn närvilise koeraga, kes näiteks läheb õues jalutades endast välja, kui mõni võõras mööduja vastu tuleb, või ei taha alati omaniku käsklustele kuuletuda ja valmistab sellega parajat peavalu?
Tuleb aru saada, miks koer on närviline. Kas ta ehk reageerib millelegi nii, sest olukord või kohtumised tekitavad temas ebakindlust ja hirmu, või ehk ei ole omanik piisavalt panustanud koostöö sujumisse – koerale ei ole õpetatud rahulikult rihma tirimata jalutamist või seda, kuidas viisakas koer teisi nähes käitub ja neist möödub. Lõpuks võib ka koer isendina ollagi veidi närvilisem või kui soovite, põikpäisem. Nagu inimesed on kõik koerad erilised ja unikaalsed, aga ikka ja eelkõige loomad. Omanik peaks oskama oma looma „lugeda”, õpetama teda terve elu inimeste ja teiste loomadega viisakalt suhtlema, või siis suhtlemist vältima, ning märkama, kui koer ei oska või ei suuda keskkonnaga kohaneda, ja oma sõpra siis kaitsma ning toetama. Koerad on äärmiselt taibukad ja õpivõimelised ning usaldavad. Neile tuleb anda võimalus ning mitte nõuda neilt midagi, milleks nad ei ole (meieta) võimelised.
Pealegi, peavaluta ei ole ka ükski laps üles kasvanud.
Kuidas Susi end linnaruumis tunneb?
Kui Susi minu juurde kolis, veetsin suurema osa päevast Tallinna vanalinnas, Susi minuga koos. Olen rohkem kui üks kord saanud pahandada, et suurt koera linnas pean. Olen nõus, et metsades ja mägedes jalutusrihmata joostes tunneks enamik koeri end paremini kui linnas, ent olen oma päevad planeerinud nii, et ta saaks piisavalt elada koeraelu. Vanalinnas tähendas see pikki jalutuskäike ja mis peamine, minu sõber ei oodanud mind päev otsa üksinda kodus.
Susi pidas Pikka tänavat oma koduuulitsaks ja turistigruppe ning seal iga päev liikujaid oma naabriteks ja sõpradeks. Sellega kaasnevad lõhnad ja helid olid tema jaoks normaalse elu osa ja tähelepanu ning paljude võõrastega suhtlemine midagi, mida ta ise otsis ja nautis.
Tallinnas ei lubata paljudes parkides koertel jalutada. See ilmselt häirib teid mõlemaid?
Mind rõõmustab, et järjest rohkem äriettevõtteid lubab koeri oma igapäevategemistesse kaasata, näiteks lubades uksest sisse astuda, aga mind kurvastab, et viimastel aegadel on hakanud linnaruumi rohealadele tekkima keelavad sildid. Ma maksan makse ja olen seaduskuulekas kodanik. Aga ometi tundub, et minu soov oma pereliikmega koos igapäevatoimetusi teha on kuidagi ennekuulmatu ja sobimatu või siis lihtsalt põhjendamatult raske.
Ma korjan oma koera järel, kuid soovin, et mul oleks, kuhu see kotike seejärel visata. Ma aktsepteerin, et kuna on koeri, kes ei oska käituda, on keelatud koera jalutusrihmast lahti lasta. Aga mul on raske leppida sellega, et ei olegi kohta, kus see on lubatud. Ei ole oluline pääseda igale poole uksest sisse, aga kuhu ma ta turvaliselt jätan, kui selleks ei ole sobivat kohta? Suvel kuum auto ei ole hea mõte.
Ma tahaksin elada linnas ja riigis, kus reeglid on tehtud kõigi soovide ja vajadustega arvestades ning ei langetata otsuseid, mis lähtuvad teadmatusest, põhjendamatust hirmust ja osavõtmatusest. Ajad, kus erineda ja elada oli keelatud, kus argumentideks kedagi ignoreerida või kiusata oli „aga mulle see või too ei meeldi” ja „ma kardan (mis sellega võib kaasneda)” võiksid igaveseks minevikku jääda. Ainult siis, kui koerad on linnapildis täiesti normaalne nähtus ja neil on seal koht, saavad nad seal end hästi tunda ja käituda neile pandud ootustele kohaselt.
Susi on teraapiakoer, kes aitab lastel lugema õppida. Kas Susi naudib oma tööd?
Jah, ta ootab ja rõõmustab iga kohtumise üle lastega.
Teraapiatöösse valib Eesti Abi- ja Teraapiakoerte Ühing vaid need koerad, kes seda vabatahtlikult teha soovivad, ja teraapiakoerajuht peaks selles ka jätkuvalt iga kord veenduma. Päeval, mil Susi ei peaks seda tegevust enam nautima, saab ta puhkusele või kui nii otsustab, „pensionile”.
Kui suur on tema töökoormus päevas või nädalas?
Kuigi koerte keskendumisvõime ja iga situatsioon on erinev, on üldine reegel, et koer ei tööta koos puhkepausidega üle kahe tunni päevas ning üle kolme korra nädalas.
Ilmselt peab ka tema saama piisavalt hästi oma akusid laadida?
Jah, koer peab olema täiesti terve, roosa ja rõõmus, mida iganes see siis konkreetse koera puhul ka ei tähenda. Pärast sessiooni peab tal olema proportsionaalselt võimalus puhata või realiseerimata energia välja elada. Selleks, et Susi jaksaks raamatukogus tund aega vaikselt lamada, vajab ta enne umbes tunnist jalutamistiiru.
Kuidas on sõprus Susiga teid inimesena muutnud?
Väga vähesed inimesed peale mu pereliikmete on mind ennast ja minu elu muutnud nii palju kui Susi. Ta on avanud mu silmi nägemaks kaugemale nii koerte kui ka inimeste maailmas. Ma olen kindlasti teadlikum, tundlikum, avatum ja sallivam inimene.
Kommentaarid