Eesti teadlane: Euroopa jaoks on seakatk enneolematult ohtlik looduskoldeline nakkus (48)

Sigade Aafrika katk (SAK) ehk Montgomery haigus jõudis Aafrikast Euroopasse, täpsemalt Pürenee poolsaarele Portugali 1957. aastal. 1990. aastatel puhkes Euroopas üksikuid seakatkuepideemiaid, kuid loomade hukkamisega õnnestus viirus hävitada. Nüüd nõuab SAK mitte üksnes Eesti, vaid ka teiste Euroopa maade kärssninade seas aina suuremaid ohvreid. Kas metssigade ja kodusigade massiline hukkamine on ainus võimalus katku väljajuurimiseks? "Jah," kinnitab Viltrop.

Nüüdne seakatkulaine sai alguse 2007. aastal Gruusiast

Veterinaarepidemioloogia professori Arvo Viltropi sõnul jõudis seakatkuviirus Gruusiasse toidujäätmetega, mis seal – kas tahtlikult või tahtmatult – kodusigadele sisse söödeti. "Kuna Gruusias peetakse sigu poolmetsikult – need jooksevad vabalt külavahel ringi –, siis mingit piiri kodusigade vahele on seal raske tõmmata ja viirus levis kohe metssigadele. Kui süüdlast otsida, siis otsime kedagi sadamatöölist, kes köögijäätmeid oma sigadele vedas."

Käesoleva aasta märtsis kirjutas Briti väljaanne Express artiklis, kus muretseti Suurbritannia sealihatööstuse tuleviku pärast juhul, kui SAK peaks üle mere nendeni jõudma, et Venemaa peasanitaararsti Gennadi Oništšenko väitel levitas Gruusia seakatku üle piiri tahtlikult "majandussabotaaži" eesmärgiga.

Venemaa ei suuda seakatku levikut kontrollida

Kui Suurbritannia kärssninad on seni veel katkuvabad, siis Venemaal möllab SAK täie hooga. Hoolimata teede sulgemisest ja muudest meetmetest seakatku leviku tõkestamiseks kaotas meie idanaaber 2014. aastal 300 000 kodusiga ning need arvud aina suurenevad. Vene pressi teatel levib SAK Venemaal praegu kiiresti. Viimase kahe nädala jooksul diagnoositi seakatku Krasnodari krai viies rajoonis. Taud möllab ka Volgogradi oblastis, kus tänavu on hävitatud üle 24 000 kodusea.

Arvo Viltrop ütleb, et Venemaal on SAK levinud mitte üksnes Lõuna-Venemaal, vaid tõvepuhanguid on ka Eesti naabruses Pihkva oblastis. "Võime öelda, et Venemaa Euroopa-osa on seda sisuliselt täis. See hüppab Venemaal välja kord põhjas, kord lõunas ning Venemaa ei suuda seda kuidagi kontrollida ei kodusigade ega metssigade hulgas," rääkis Viltrop. Murekohaks ongi tema sõnul see, et kui me enda metssigadest lahti saame, tuleb neid Venemaalt asemele.

Lätis on katku levik kodusigade seas aeglustunud

Lätis, kus SAK on olnud mõni kuu kauem kui Eestis, on seda küll diagnoositud rohkem kui meil, kuid meil ületab kodusigade nakatumine naabreid kordades.

Veterinaar- ja toiduameti direktor Ago Pärtel on seisukohal, et tegemist on pigem geograafilise momendiga. "Lätis, Leedus ja Poolas põhilised kolded olid Valgevene piiri ääres, mis kolleegide kinnitusel on just selliste väikeste seapidajate maa-ala. Suuremad seafarmid asuvad pigem riigi kesk- ja lääneosas," rääkis Pärtel ETV "Aktuaalsele kaamerale" esmaspäeval, mil Maaülikoolis peeti seakatku-teemalist konverentsi.

Ka Viltropi sõnul domineerib selles piirkonnas väikemajapidamine, kuid seal on ka suurmajapidamisi ning need on jäänud seakatkust puutumata. "See kõik sunnib ikka küsima seda küsimust: "Miks see nii on?"," rääkis Viltrop Õhtulehele. "Ma pigem oleks täna enesekriitiline ja vaataksin üle, kas me teeme Eestis midagi teistmoodi, kas me teeme valesti."

Läti rahvusringhäälingu teatel on Lätis katku levik kodusigade seas viimasel ajal aeglustunud.

Nakkusrisk peitub kuivatamata söödas

Arvo Viltrop rõhutab, et sigade Aafrika katk ei levi kodusigade seas, vaid kandub ikka metssigadelt kodusigadele. Välistada ei saa ka n.-ö. mehhaanilist ülekannet ehk siis lindude, väikeloomade või putukate osa. "Nii nagu inimesed võivad saastunud rõivaste ja jalanõudega viirust edasi kanda, nii võivad ka loomad kanda. Aga see eeldaks ikkagi, et loom poetaks viirust sisaldava materjali kuhugi, kus siga sellele ligi saab."

Suureks nakkusriskiks on praegu haljassöödad. Nakkusrisk peitub eelnevalt kuivatamata teraviljas, sest kuumutamisel katkuviirus hävib, rääkis Viltrop.

Euroopa jaoks enneolematult ohtlik looduskoldeline nakkus

Viltrop ütleb, et sigade Aafrika katk vajab veel lähemat uurimist, sest kogu Euroopa mõttes on tegemist täiesti erakordse olukorraga. "Sellist situatsiooni, kus meil oleks sedavõrd ohtlik looduskoldeline nakkus, pole vähemasti Põhja-Euroopas kunagi olnud. Olukord on väga unikaalne ja kogu Euroopa õpib praegu nii Eesti kui kogu Baltikumi kogemustest."

Viiruse hävimine võtab maetud korjustes kaua aega

Katkusigade matmine pole probleem, kuigi viiruse täielik hävimine lagunevates korjustes võtab pikka aega, ütleb Viltrop. Probleem on tema sõnul selles, mis saab lagunemisjääkidest – kas need ei satu põhjavette. "Me loodame, et seda ei juhtu, aga kui me väga suurtes kogustes seda maa alla matame..., ega me ikkagi ei tea hästi, millega see lõpeb. Me eeldame, et kõik läheb hästi. Aga loodame, et meie keskkonnaametnike riskihinnangud ses suhtes on vettpidavad ning sealt midagi inimeste joogivette ei leki."

Maaülikooli teadlase hinnangul oleks õigem seakorjused ikkagi põletada.

Teadmatus ja must stsenaarium

Arvo Viltrop selgitas, et Aafrikas on seakatku viirus endeemiline, mis tähendab, et sealsed metssealiigid on viirusekandjad ning nende jaoks ei ole viirus terviseprobleem. Samas esineb Aafrikas kodusigade katkupuhanguid pidevalt. "Aga Aafrikas siiski sigu kasvatatakse ning suudetakse hoida karjad nakkusvabad väga pikka aega. Aastakümned on seal farmid nakkusvabad," rääkis teadlane. Ta lisas, et tegelikult on võimalik selle viirusega koos eksisteerida ning see võib oodata ees ka meid: "See võib meie uus reaalsus olla, et me peame õppima elama selle viirusega."

Nn musta stsenaariumi järgi jääb seakatku viirus meie metssigade populatsiooni ringlema endeemilisena. "Põhjamaade madalates temperatuurides see viirus konserveerub ja jääb püsima. Need on küsimused, mis vajavad tegelikult veel uurimist. Selle kohta tegelikult teadmine puudub, mida see tähendab, kui on looduskoldeline nakkus sellises kliimavöötmes nagu ta praegu on."

Kuigi keegi ei tea praegu, mis looduses tegelikult toimuma hakkab, on teadlase sõnul siiski lootust, et SAK viirus ei suuda siia püsima jääda. "Eeldatakse, et metssigade populatsioon väheneb sedavõrd väikeseks, et see nakkus ei saa enam levida, ning siis tal ei ole enam võimalik siia püsima jääda. Aga kõik see tugineb teatud eeldustele ja hinnangutele ja ega me tegelikult hästi ei tea, kuidas asi lõpeb," rääkis Arvo Viltrop.

Esimene sigade Aafrika katku surnud metssiga leiti Eestis Valgamaal Hummulis 2014. aasta septembri algul. Mõni päev hiljem leiti katku surnud metssiga ka Viljandimaal Tarvastu vallas.

Esimesed sigade Aafrika katku leiud Eestis avastati kodusigadel tänavu juuli keskpaigas Viljandimaal kahes farmis ja ühes Valgamaa majapidamises.