Koer Sammi kurb elusaatus: hukkamisele läbi eutanaasia (17)

On 2012. aasta sügis. Pärnu varjupaigas käib tihe askeldamine. Kätte on jõudnud talgupäev, mis on kohale toonud Hanna-Mai ja mitmed teised vabatahtlikud, kes aitavad korrastada vanu ja maasse vajunud kuute ning puhastada bokse, milles koerad oma üksluiseid päevi mööda saadavad, lootes pea oma peremehe tuttavat nägu kohata.

Sel korral on Hanna-Mai ülesandeks koerte andmine vabatahtlikele jalutamiseks või jooksuaedikusse viimiseks ja hoovis valve pidamine. Juhuks, kui vajadusel tuleb koer tagasi boksi paigutada.

Jäänud on viimased kaks boksi, mis tuleb puhastada. Esimese koera viib tüdruk jooksuaedikusse. Teise koera, Sammi, võtab ta enda hoole alla ja viib jalutama."Tagasi tulles selgus, et tema boks pole veel valmis ja nii jäime koos hooldajaga platsi keskele ootama ja omavahel juttu ajama. Sammi tundis samal ajal mõnu, kuidas hooldaja teda sügas,“ meenutab ta. Varsti kutsuti aga hooldaja eemale ja nii jäid koer ja tüdruk kahekesi.

Koer näitab hambaid

Neist möödub suure rutuga pisike tüdruk, kellele püüab koer tulutult järgi joosta, kuna rihma ulatus pole rohkem kui kolm meetrit. "Tüdrukule ta järgi joosta ei saanud, mispeale pööras ta oma pilgu minule,“ meenutab Hanna-Mai seda õudust tekitavat pilku koera silmis, mida jäi saatma hirmuäratav lõrin.

Järgmisel hetkel on Sammi hambad Hanna-Mai vasakus käes. "Ma olin ehmatusest kohmetu ega suutnud midagi teha, kui ta mu küünarvart pures,“ meenutab tüdruk olukorda, mida keegi kohalviibijatest ei märganud. "Ühel hetkel lasi ta mu vasaku käe lahti ja hüppas paremasse. Siis suutsin valu tundes karjuda. Karjusin hooldaja nime.“ 

Koer ehmus kisa peale ära, tõmbus hetkeks tagasi, kuid ründas siis uuesti. Hädakisa kuuldes märkasid ka lähedal olevad inimesed, mis toimub. "Juhataja jooksis kontorist kaasa võetud linguga. Teiselt poolt jooksis hooldaja, kes püüdis kaelarihmast kinni haarata, kuid see ajas koera veelgi rohkem närvi,“ meenutab tüdruk, kuidas inimesed püüdsid koera tema käe küljest eemale saada, kuid tulutult. Lõpuks suutis üks kohal olnud meesterahvas rihmast haarata ja blokeerida koera kõik edasised motiivid rünnakutele.

Verine vaatepilt

Olles šokis, liikus tüdruk varjupaiga kontori poole. "Hingeldasin ja kõndisin kahe tuima ja valutava käega kontori poole. Kiskusin eneselt nii palju riideid ära kui võimalik oli,“ meenutab tüdruk. "Ma ei nutnud, kuid pisarad lihtsalt voolasid mööda põski alla.“

Peale riiete ära võtmist pööras Hanna-Mai pilgu käsivartele. Vaatepilt polnud sugugi ilus – haavad olid sügavad ja tuli minna EMO-sse õmblema. "Esmaabisse sõites käisid mu peast läbi vaid küsimused, miks see juhtus, kas ma tegin midagi valesti ja mis teda ärritas, kuna varem ei ole midagi sellist juhtunud.“ 

EMOs tuli neiul oodata tundike ooteruumis, kuniks talle tehti vajalikud õmblused: vasakule käele üheksa, paremale kolm õmblust. Lisaks oli kätel veel palju väiksemaid haavu ja muljumiskohti.

Edasi saadeti tüdruk kodusele ravile. Kuid juba haiglast koju sõites oli tüdruk kindel ainult ühes asjas: antud vahejuhtum ei hoia teda varjupaigast eemale. "Ütlesin seda ka juhatajale,“ räägib tüdruk, kes on tänaseks varjupaiga tegemiste juures olnud juba pea neli aastat. Sammile sai see vahejuhtum aga saatuslikuks ja tal puudus võimalus järgmist päeva näha.

Hukkamisele saatmine

"Kõik lood ei pea lõppema selliste vigastustega nagu minul, et kvalifitseeruda õiglaselt tehtud eutaneerimise otsuse alla,“ räägib neiu. "Kui koer tundub kahtlane pikema perioodi jooksul, on üritanud hammustada, näitab hambaid, uriseb põhjendamatult või näitab üles minit külge endast, mida lihtsalt ei saa temaga päevast päeva tegelevad hooldajad-vabatahtlikud usaldada, siis ka tema eutaneeritakse,“ tõdeb tüdruk.

"See otsus ei tule ühe-kahe päevaga, ühe-kahe ärevusest urisemisega, toidu peale urisemisega vms. See on pikem periood, kus võetakse arvesse ka looma minevikku ja juhtumite tõsidust. Sinna alla ei kvalifitseeru põhjendatud väikesed näksamised, nagu näiteks siis kui koera kammitakse ja tal on mingi koht valus, mida teda kammiv isik ei märka,“ kommenteerib Hanna-Mai.

"Ma ei tea miks osad inimesed tahavad meie peale näpuga näidata ja süüdistada, ilma ise olukorda ja loomi teadmata. See teeb haiget, see ajab lausa marru ja ma ei mõista seda!“ avaldab neiu oma rahulolematust. "Meie, kes me peame võtma ja võtame vastutuse – saatma humaansel viisil teise ilma meile saabunud metsistunud, fataalselt haigeid, pöördumatus stressiseisundis, agressiivseid loomi, kes ei peaks sinna minema, kui inimesed mõtleks enne kui looma võtavad. Hoiaksid ja kasvataksid oma loomi heaperemehelikult,“ viitab tüdruk inimeste kahepalgelisusele ja hoolimatusele.

Eutanaasia

Eutanaasia on midagi, mida varjupaigad teha ei taha, kuid tahes tahtmata tuleb ette olukordi, kus see on vältimatu. "Need on otsused, mis tulevad pärast kaalumist ja veendumist, et loom on kas edasiseks kooseluks inimesega ohtlik või loomale on maapealne elu tema äärmise asotsiaalsuse/metsikuse või väga halva ja pöördumatu tervisliku seisundi tõttu suurem piin kui humaansel viisil suremine,“ kommenteerib Hanna-Mai, kellel on tulnud mõnel korral protseduuri läbiviimise juures viibida.

Protseduuri käigus viiakse loom sügavasse narkoosi veteraani poolt, millele järgneb süst, mis peatab looma elutegevuse. "Ta ei tunne midagi, sest on sügavas unes. Ta lahkub rahus,“ kinnitab Hanna-Mai, meenutades looma silmis olevat usaldust ja lootuskiirt, et varsti saab kõik korda ja peatselt näeb ta taas tuttavaid nägusid.

Protseduuri käigus on ruumis vaid veterinaar ning vahel ka tema abiline. "Olen ise viibinud juhuslikult kõrval kolmel korral ja see tunne, et kohe-kohe on viimased hingetõmbed on jäle. See tekitab külmavärinad ja silmad valguvad iseenesest vett täis,“ räägib tüdruk. "Surm, ükskõik milline, pole kunagi tore või positiivne.“ 

Edasi leiab surnukeha koha külmikus. Kui need täituvad, siis jõuavad need Väike-Maarja loomakäitlusjaama. "Suvalisse kohta matta ei tohi ning muud võimalust korjuste tarbeks praktiliselt polegi,“ kommenteerib tüdruk.

"Meie varjupaigas pannakse peale eutanaasiat ruumis põlema ka küünal ja lastakse kehal seal teatud aeg olla, et hing saaks väljuda,“ annab neiu ülevaate varjupaigas tekkinud kombest.

Regina Veskimäe, AS Vireen büroojuhi sõnutsi toodi 2014. aastal Väike-Maarjasse varjupaikadest loomi 16 640 kg ja praeguseks on neid toodud 8 340 kg. "Koera kaal võib olenevalt tema tõust ja suurusest varieeruda 2-80 kg. Kassi kaal peaks olema ca 3-5 kg,“ räägib Veskimäe.