ÕHTULEHE ARHIIVIST | Millal algab elu ja millal tekib inimene? (25)

Vaidlevad kaks noort doktoranti ülikooli koridoris, millal algab elu. "Sündimise hetkel." – "Eostumisel." – "Siis, kui loode ennast liigutama hakkab." – "Siis, kui lootel süda lööma hakkab." – "Juudid usuvad, et inimene on sündinud siis, kui pool lapse pead on emast väljas." Mööda läheb eakas professor. Kuulab pisut ja ohkab: "Teate, elu algab siis, kui lapsed on kodust ära kolinud ja koer surnud!"

Loomulikult on anekdoodi sisse sattunud vanal professoril tuline õigus. Sest mõistet inimese elu saab mõõta arengubioloogi, aga ka sotsiaalse joonlauaga. Täpset vastust, millal siis inimese elu ikkagi algab, ei anna aga kumbki.

Nii ongi eri kultuurid ja religioonid pannud inimelu alguse sellesse punkti, mis tundub antud teadmiste, võimaluste, vajaduste ja ressursside juures kõige mõistlikum. Jah – inimese elu algus on kokkuleppe küsimus.

"Surmaga on palju lihtsam," illustreerib rakubioloog Toivo Maimets, professor. Hetk, kui organism kaotab võime end elus hoida, hetk, kui ajurakud surevad hapnikupuudusse, on palju konkreetsemalt fikseeritav kui inimese elu algus. Kuidas nii? Vaatame järele.

Mis on elu?

Kõigepealt – mis on elu?

"Elu definitsioon sisaldab esiteks pärilikkust ning teiseks aine ja informatsiooni vahetust ümbritseva keskkonnaga ehk metabolismi ja signalisatsiooni," õpetab Maimets. Pisut laiemalt võttes võiks ühe organismi ellu kuuluda sündimine, kasvamine, sigimine ja suremine.

Tundub lihtne. Miks on siis keeruline vastata küsimusele: millal elu algab?

"Elu on planeedil Maa olnud järjepidevalt olemas umbes 3,8 miljardit aastat," alustab Maimets vastamist kaugustest, kuhu geneetikute ja geoloogide silmad vaevu-vaevu küündivad.

Täpset elu tekkimise kuupäeva ei saa me niikuinii teada ja tegelikult pole ka väga tähtis, kui eri rehkendused annavad hinnanguliseks tulemuseks pool miljardit noorema või vanema perioodi.

Elu Maal on olnud püsivalt olemas väga kaua ja seda hoolimata mitmest massilisest väljasuremisest. Hiljutistest suurim katastroof toimus umbes 250 miljonit aastat tagasi – siis prakeeriti lühikese perioodi vältel välja tervelt 95 protsenti meres ning 70 protsenti maismaal elanud liikidest.

Lühidalt: tabagu Maad hukatuslik asteroid või toimugu keskkonna muutus mingil muul põhjusel (näiteks otsustavad mingid organismid hakata fotosünteesima, paisates tootmisjäägi või kõrvalsaadusena keskkonda hapnikku) – elu kui selline leiab võimaluse edasi kesta.

Millal algab inimese elu?

Millal siis aga algab inimese elu? Kahe suguraku ühinemisel?

"Üks rakk on igal juhul elus asi ja sugurakud on samamoodi elusad ka enne ühinemist," hakkab Maimets lugu veel keerulisemaks ajama.

"Igati elus on nii viljastatud kui viljastamata munarakk ja ma ei näe päris selget põhjust, miks me peaksime esimest inimeseks nimetama, teist aga mitte. Rakubioloogina ma ütlen, et meil on umbes 10 astmel 14 elu, sest ligikaudu nii palju on meil rakke ja iga rakk on käsitletav omaette elus süsteemina."

Peale selle, et ühes inimeses on 100 000 000 000 000 rakku, igas sekundis neist 100 000 sureb.

"Need kõik on meie elud," kinnitab Maimets. "Kuna me aga hoobilt oluliselt kõhnemaks ei jää, siis ilmselt sünnib igas sekundis sama palju elusid juurde."

Heakene küll, rakud rakkudeks, aga millal saab alguse uus elu, uus inimene?

"Millal algab inimene, on ühiskondlik kokkulepe, mis sõltub traditsioonidest, religioonist, kõigest muust," sõnab Maimets.

"Küsimus on selles, kas inimene on midagi niisugust, mida sekund varem ei olnud, aga siis on – ükskõik, kuhu siis piiri tõmbad –, või on inimene järk-järgult tekkiv.

Scott Gilbert, maailmakuulus arengubioloog, ütleb seda viimast: inimene on pidevalt arenev, punkti, kuna inimene tekib, ei olegi olemas. Võrdle näiteks poissi enne puberteeti ja pärast puberteeti – nad on päris erinevad inimesed. Või mõtle nii, et viljastatud munarakule me valimisõigust ei anna, isegi sündinud lapsele ei anna – inimene peab ikka teatud aastad ära elama."

Millal saab sugurakkudest inimene?

Puberteedi ja valimisõiguseni peab tõesti jupp aega elama, aga millalgi palju varem toimub ju ometi sündmus, mille järel me võime tõdeda: ema ja isa sugurakkudest on saanud alguse uus inimene?

Selgub, et neid sündmusi on terve rida ja üht teisele eelistada on üsna keeruline ehk siis tõesti – kokkuleppe küsimus. Maimets peab pisikese loengu, mille lühikonspekt on umbes selline.

Selge lugu on seemneraku sisenemine munarakku. Kummatigi ei teki selle sisenemisega veel uut inimest. Kahe suguraku tuuma kromosoomid saavad kokku alles siis, kui rakk võtab ette esimese pooldumise – 46 kromosoomi on esimest korda kahe raku staadiumis.

Kuigi selleks ajaks on isa ja ema pärilikkusaine segatud ja tekkinud unikaalne geneetiline pagas, ei saa kahte rakku veel päriselt inimeseks nimetada – kuni 14. arengupäevani võivad ühest ja samast embrüost hakata arenema mitmikud.

Järgmine ülioluline verstapost loote arengus püstitub kunagi 24.–27. rasedusnädalal, kui närvirakud hakkavad omavahel suhtlema moel, mis võimaldab ajul funktsioneerida. Nojah, aga valimisõigust sellel lootele ikka ei anna, ja iseseisva eluga ta hakkama ei saa.

Neljas tähtis sündmus on sünd või sellele eelnev aeg, kui organismil on juba välja kujunenud võime vajadusel iseseisvalt hingata – jääda ellu väljaspool emaorganismi.

Millal nüüd siis sugurakkudest inimene sai? Usuteadlased ja filosoofid on tuhandeid aastaid vaielnud, millal saab inimene endale hinge ja sageli on see seotud abordi küsimusega – kui üldse, siis mis hetkeni aborti lubada.

Piir on kokkuleppeline ja ühiskonniti erinev. Loeme Eestis kehtivat raseduse katkestamise ja steriliseerimise seadust: "Rasedust võib katkestada, kui see on kestnud vähem kui 12 nädalat." Päev varem võib loote arengu katkestada, päev hiljem ei või.

Millal saab inimene inimeseks?

Ja ikkagi – millal saab inimene inimeseks?

"See sõltub väga palju keskkonnast ja inimeste religioossetest arusaamadest," on Maimetsaga nõus folklorist Marju Kõivupuu, vanemteadur.

"Traditsionaalsetes kultuurides, kus oli väga kõrge sündivus ja väga suur suremus, oli lapse sünd üks väga paljudest elu loomulikest osadest ja sellesse suhtuti teisti kui praegu lääne kultuuris, kus lapsi sünnib vähe ja meditsiin toetab tugevalt laste ellujäämist."

Piiratud ressursside tingimustes elanud ühiskondades vaadati sageli kõigepealt, kas laps on üldse elujõuline, kas – jah, see kõlab julmalt! – on mõtet tema peale aega ja energiat kulutada. Selline suhtumine lubas nii-öelda kergema südamega loobuda näiteks tänapäeva mõistes selge puudega lapsest ja vanemad said keskenduda tervete järeltulijate eest hoolitsemisele. Kui kogukond polnud last veel omaks võtnud, ei olnudki ta justkui inimene. Laps pidi kõigepealt tõestama, et ta suudab ellu jääda. Heaks märgiks oli näiteks hammaste tulek.

"Kogukonda võtmine käis traditsionaalsetes kultuurides sageli nime andmise rituaaliga – tänase euroopaliku kultuuri mõistes siis lapse esitlemisega. Nime andmine on olnud sotsiaalselt äärmiselt tähenduslik, sest ainuüksi fakt, et laps on tulnud emaüsast ilmale, pole traditsionaalsetes kultuurides sümboliseerinud sotsiaalse elu algust," selgitab Kõivupuu.

Lapse kogukonnale esitlemisega on meie esivanemadki oodanud sageli põhjusel, et lasta ka tervel ja tugeval vastsündinul ning end üsna hästi tundval äsjasünnitanud emal natuke puhata ja kosuda. Polnud mõtet riskida näiteks võimalusega imikut külmetada või nakatada.

"Vanad käsud ja keelud, mis tänapäeva ühiskonnas tunduvad võib-olla pentsikud, on olnud omal ajal väga eluterved; kui nad lahti monteerida, on neis tubli annus seda, mida me nimetame terveks talupojamõistuseks," tõdeb Kõivupuu.

Aga lõpuks – millal siis inimese elu algab? Kui ta saab nime? Või õpib rääkima? Või läbib puberteedi? Või…?

Hea küsimus! Elu võib ju igal hetkel otsustavalt muutuda. Kõivupuu soovitab tähelepanelikult kuulata vürst Gabrieli sõnu filmis "Viimne reliikvia": "Ma pole täna see, kes ma olin eile. Ka teie pole homme enam see, kes te olete täna."

Millal saabub kehasse hing?

Millal saabub kehasse hing? See on religioossetele inimestele väga oluline küsimus.

Ühe näitena tutvustab islami seisukohta arabist ja islamoloog Kätlin Hommik-Mrabte: "Islami õpetlased teevad vahet kahte sorti elul või kasvavatel organismidel. Need on hingeta organismid ehk näiteks taimed (mis ometi kasvavad, toituvad, liigutavad) ja hingega organismid ehk näiteks inimesed. Loode emaüsas on elus ka siis, kui tal veel hinge ei ole. Enamik islami õpetlastest on seisukohal, et koraanivärsi ja hadiithide järgi, mis meile loote arengut kirjeldavad, võib järeldada, et loode saab hinge umbes 120 päeva pärast viljastumist. Samas on loode juba enne seda elusorganism, mis kasvab, millel on toimiv süda ja vereringesüsteem. Kuid alles hinge saamise hetkest hakkab loode end liigutama, mitte ei liigu sisemiste või välimiste asjaolude tõttu automaatselt. Sellest hetkest saab temast inimolend, kellel on õigus nurisünnituse korral ka samasugustele matusetoimingutele kui kõigil lastel ja täiskasvanutel."