Eesti parkides ja looduses on saared veel üsna tavalised, kuid juba mitu aastat vohab eriti Lääne-Eestis ohtlik seenhaigus – saaresurm. Sama tõbi möllab ka mujal Euroopas ning sundis näiteks rootslasi saarepuu 2010. aastal ohustatud liikide nimekirja kandma.
Nüüd on lisandumas veel üks oht, mis kõige süngemate ennustuste kohaselt võib seentest kurnatud puuliigi kogu Euroopas välja suretada. Saare-salehundlane on ilusa läikivrohelise kehaga mardikas, kelle algkodu on Aasias - Mongoolias, Jaapanis, Koreas, Kirde-Hiinas ja Venemaa Kaug-ida aladel.
Paraku on see putukas hakanud laiemalt levima. Pisikesed mardikad on head lendajad ning tõenäoliselt võivad edasi liikuda ka tuulega. Samuti võivad nad pugeda kaubakoormatesse ning vastsed levivad ka puiduga.
2002. aastal leiti teda USAs ja juba mõned aastad hiljem hävitasid saare-salehundlased ainuüksi Michigani osariigis mitu miljonit puud. Nüüd on kurjad kahjurid Euroopat vallutamas.
Soojalembene õgard
Mardikas sööb saarelehti. Ta armastab väga sooja ilma ja peab pulmi hiliskevadel. Siis hakkavad emased munema saarte ning jalakate koorepragudesse. Munadest kooruvad vastsed asuvad ahnelt puitu õgima.
Dendroloogide ehk puuteadlaste arvestuste järgi hukkub mardikarünnaku kätte jäänud väiksem puu juba ühe aastaga, jämedamad puud võivad vastu pidada kuni kolm aastat.
Ameeriklased on üritanud kasutada feromoonpüüniseid – lõkse, mis meelitavad isasputukaid emaste lõhnaga, kuid saare-salehundlaste püüdmiseks pole needsobinud. Pole isegi teada, milles asi, kas pole inimese toodetud putukalõhn piisavalt kutsuv või on probleem milleski muus.
Ainsaks võimaluseks tundub olevat uurida saare geene ja välja valida need puud, kes on nii mardikate kui seennakkuse suhtes vastupidavamad ning asuda neid paljundama.
ISE--- OMA MAAL ELUKESE ISE HÄVITAMA ----POLE SIIN ÜHTEGI TUUMA--POMMI OTSA VAJAGI;;; KÕIK ALGAS JUBA SIIS
KUI INIMENE ASTUS LOODUSE VASTU ::