Esimese kevadise päikese soojuses ilmuvad otsekui ei kusagilt välja kahepaiksed – konnad, kärnkonnad ja vesilikud.
Kõige esimesed uimased loomakesed võivad välja ilmuda juba siis, kui lumi veel sulanudki pole. Peamine liikumine läheb lahti suurema soojuse saabudes.
Kahepaiksed on kõigusoojased, nende aktiivsus sõltub keskkonna temperatuurist. Talveks poeb konnarahvas tapva külma eest peitu.
Eri liikide kombed on erinevad. Näiteks rohukonn talvitub tiigipõhjas, kärnkonnad kaevuvad sügavale maapinda, otsivad mõne uru või ronivad keldrisse.
Kevade saabudes annab päikesepaiste ja soojus kahepaiksetele märku, et on aeg järelkasvu peale mõelda.
Kui suurem osa Eesti konnaliikidest talvitub maismaal, siis pulmad peetakse alati vees. Konnade munakestad on õhukesed ja õrnad. Munad paigutatakse seepärast alati vette, et need ära ei kuivaks.
Märtsi lõpul või aprilli algul asuvadki konnad turvalisest talvekorterist ohtlikule matkale – liikuma tiikide ja lompide poole. Paljud liigid on väga paigatruud ja käivad igal aastal pulmi pidamas samas kohas.
Omaenda sünnilompi sigima suunduvad liigid suudavad selle üles otsida ka aastate pärast. Orienteerumiseks kasutavad kahepaiksed haistmist, nägemist ja teisigi meeli.
Koduveekogu lõhna õpivad konnad selgeks juba kullesena. Paljud liigid peavad meeles omalaadseid maamärke – kive ja rohumättaid, samuti suudavad nad õige suuna leida päikese ja teiste taevakehade abil.
Valgust tajuvad konnad ja vesilikud nii silmade kui ka vaheajus asuva erilise organi käbikehaga. Kahepaiksetel on ka magnetmeel ja nad tajuvad Maa magnetvälja.
Konn ei rända nagu lind
Kudemispaika aitavad leida liigikaaslaste häälitsused. Isased konnad ja kärnkonnad meelitavad emaseid valju pulmalauluga. Nii annavad nad märku, et on piisavalt terved ja tugevad, et järglasi anda.
Tavaliselt on krooksumist kuulda paarisaja meetri taha, kuid näiteks kõre ehk juttselg-kärnkonna häälitsust on kuulda isegi kilomeetri taha.
Kui rändlinnud lendavad maha tuhandeid kilomeetreid, siis kahepaiksete rändekaugus ulatub vaid mõne kilomeetrini.
Konnad ja kärnkonnad hüppavad-kõnnivad kevadel umbes poolteise kilomeetri kaugusele. Vesilike pulmamarsi pikkus on keskeltläbi pool kilomeetrit.
Kõige virgemad rändurid on rohelised konnad, kelle kevadmatk võib olla kuni 15kilomeetrine.
Rännulembus sõltub konna liigist, soost ja vanusest. Näiteks emased rohukonnad rändavad kaugemale kui isased, kärnkonnapapad aga hakkavad kevadel varem liikuma, et võimalikult vara tiigis kohal olla ning sobilikke emasloomi kohata.
Konnad jäävad lindudest ja muudest loomadest maha ka rändekiiruse poolest. Ühe ööga liigub keskmine kahepaikne umbes pool kilomeetrit.
Mõnel liigil muutub ränne tõeliseks vastupidavusspordiks, sest armunud paarid leiavad teineteist juba kuival maal ammu enne lombikaldale jõudmist.
Isane kärnkonn klammerdub emase kukile ja kuigi ta on oma kaasast pea kolmandiku võrra pisem, muudab see paarikese liikumiskiiruse üsna aeglaseks.
Konnade embus ehk bioloogide keeles ampleksus on ometi vajalik ja peabki kaua kestma. Just see paneb emase konna kehas tööle õiged hormoonid ja suunab munarakud õigel ajal küpsema.
Konnarännet dikteerib ilmastik. Soojad ja niisked ööd panevad kogu konnaväe korraga liikuma. Kui ilm läheb külmemaks, muutub kõigusoojaste loomade liikumine väga aeglaseks ja rändelaine peatub.
Kui konnade rändetee ristub tiheda liiklusega maanteega, võivad paljud pulma liikuvad kahepaiksed hukkuda. Konnalaipadest libe tee on ohtlik ka autojuhtidele.
Seetõttu korraldab Eestimaa Looduse Fond juba viiendat kevadet konnatalguid. Kampaania kannab nime "Konnad teel(t)" ja kutsub üles vabatahtlikke konnasõpru talveunest ärganud loomakesi päästma.
Konnatalgud toovad kevade
Kus täpselt talgud toimuvad, saab teada fondi kodulehelt ja Facebookist. Viie aastaga on kogutud hulk andmeid konnarändekoridoride kohta. Inimestelt saadud info on kantud kaardile ja lisatud maa-ameti geoportaali.
Nii saab kontrollida, kas sinu kodukandis asub mõni suurem konnade rändetee ja kui seal talguid plaanis pole, saab aidata neid ise korraldada.
Ka rändeteid saab kaardile kanda, et infobaas üha täieneks ja kahepaikseid saaks paremini kaitsta.
Konnad ja kärnkonnad on toiduahelas üliolulisel kohal ning kui nende arvukus kahaneb, muutub paljude loomade ja lindude toidulaud hulga vaesemaks. Sööki hakkab nappima rebasel, saarmal ja konnakotkastel.
Ka inimesele on kahepaiksed olulised. Öösel maasikapeenarde vahel toimetav kärnkonn on aiapidaja parim sõber, kes hävitab tigusid ja muid kahjureid kõige mahedamal ja loomulikumal moel.
Sestap tasub kevadel konn ohutult üle tee aidata. Sellest võidab nii loodus kui ka inimene.
Kommentaarid