Venelased on kõik maha vehkinud. USA-st varastati aamomipommi joonise ning tootmise tehnoloogia (Nõukogude aatomiprogrammi üldjuht polnud mitte mõni suur teadlane vaid hoopiski riigi pealuurja - Lavrenti Beria isiklikult!). sõja lõpul Vladivastokki hädamaadunud USA superpommitaja B-29 lahutati jupikaupa laiai ning kopeeriti - selle järgi hakati tootma koopiaid, nõukogude strateegilist pommitajat, mis sai nimeks Tu-4. Pärast sõda vehiti itaallaaste pealt maha sealne populaarne, 1946.a. tootmisse läinud väike ökonoomne motoroller Vespa, See kopeeriti ning seda hakata 1955.a. Nõukogude Liidus välja laskma kui motoroller Vjatka VP-150. 1960.a. välja laskma hakatud Zaporožets 965 on aga äärmiselt sarnane ühe 50-ndate keskpaiku toodetud Fiati väikeauto mudeliga. Ja millegipärast oli ka venelaste ülehelikiirusega reisilennuk Tu-144 üsna sarnane veidi varem turule tulnud prantslante Concordiga.
USA süstikutel oli Buraniga siiski vaks vahet. Nimelt olid esimesed siiski isestartivad kosmoselaevad. Süstikus olid ka stardimootorid, mis süstiku kosmosesse viisid. Kütuse mahutamiseks kuulus kompleksi ka veel tohutu, süstiku kõhu all olev kütusemahuti ning lennu alustamiseks vvajaliku veojõu saavutamiseks veel ka kaks külgedele kinnitatud tahkekütusel töötavat juhitamatut kanderaketti. Nii tühjaks saanud mahuti kui ka kaks kanderaketti eraldusid mõned minutid peale starti ning maandusid langevarjude abil. Olles pärast korrastamist ning hooldustööd taas kasutusvalmis, seega korduvkasutatavad. Vene Buran ei olnud isestartiv kosmoselaev, vaid ainult korduvkasutatav, ise manööverdav ning lennukina maanduv kosmosekabiin. Mis viidi orbiidile võimsa kanderaketiga. Buran oma 14 tonnise kütusevaru ning väikeste manööverdusmootoritega oli suuteline ainult juba orbiidile viiduna seal vaid manööverdama ning seejärel lennukina aerodroomile maanduma. enamaks tal väikesest mootoritest ning kütusevaruks ei piisanud.
KOMMENTAARID (7)