Toivo MaimetsFoto:
Rainer Kerge 9. juuli 2016 04:00
Dolly-uudise järel pidasid paljud hinge kinni, et kus nüüd hakkab alles juhtuma: kohe-kohe kloonitakse kahe kuuga tapakaalu jõudvaid sigu, hiigelsuuri küülikuid, mammuteid, sauruseid, kukkurhunte – supersõduriteni välja. Saabus aga hoopis vaikus, mida lõhkusid üksikud teated, et siin-seal on kloonitud koer või kass.

Kas Dolly, õigemini imetaja kloonimine oli midagi sarnast Kuul käimisega – inimkond tõestas, et on selleks võimeline, ja läks siis eluga edasi?

Rakubioloogia professor Toivo Maimets on nõus, et Dolly kloonimine oli tõesti märgiline samm – jah, me suudame seda teha. "Dolly oli kahtlemata väga efektne saavutus, kõik inimesed nägid ilusa lambukese pilti," muigab Maimets.

"Tema fundamentaalbioloogiline tähtsus seisnes esiteks muidugi selles, et tõestati eksperimentaalselt: täiskasvanud raku tuumas on olemas kogu informatsioon tervikliku organismi tekitamiseks.

Teiseks saime aga teada, et me võime loodust kopeerida küll, kuid meil jäävad alati vead sisse. Ka lammas Dolly ei olnud päris täisväärtuslik isend, ta oli nigelam ja tõbisem kui tavalised lambad, suri varakult. Praegu me teame, et oskame üldjoontes teha uue organismi, aga detailides saab loodus sellega palju paremini hakkama."

See tähendab, et inimene võib küll laboris ära parandada mõne üksiku geeni ja meil on ka käsitööoskus panna organism kasvama, aga me ei suuda teha kõiki neid kvaliteedikontrolle või jooksvat diagnostikat, mida suudab teha loodus. Loote arengu juures läheb kogu aeg ning mitmes kohas korraga midagi natuke viltu, loodus suudab neid kõrvalekaldeid korrigeerida, inimene ei oska aga suurt osa vigu isegi mitte otsida, remontimisest rääkimata.

Kui me olime 20. sajandi lõpuks veendunud, et geneetika seletabki kogu maailma ära, siis nüüd me teame, et nii see pole, väga oluline on arengubioloogia – kuidas tervete geenidega lootest kasvab terve organism," selgitab Maimets.

Arengubioloogia on distsipliin, mis huvitub kõikidest muutustest organismi elus viljastumisest surmani. Eriti olulised on muutused ja mõjurid loote varajases arengustaadiumis. Nende uurimiseks on näiteks Briti parlament lubanud ka inimese kloonimise – kuni 14. päevani, ehk hetkeni, kui loode võib areneda mitmikeks; see tähendab: noorema kui 14päevase loote puhul pole tegu veel ühe või mitme inimesega, vaid rakumassiga, millel on potentsiaal areneda üheks või mitmeks inimeseks. Kahenädalased inimkloonid hukatakse.

"Dolly on pannud meid küsima küsimusi, mille peale me varem ei osanud tullagi," selgitab Maimets, kes muu hulgas uurib just arengubioloogia abil, miks tekivad kasvajad – mis on need tegurid, mis panevad pealtnäha tervete geenidega raku ühtäkki arenema omatahtsi.

Stsenaariumitega, kus hull diktaator kloonib endale supersõduritest armee, töötavad veel pikka aega üksnes ulmefilmitootjad. Esiteks on kloonimine kallis ja teiseks ei suudeta veel kontrollida, et kloonid areneksid kõik ühetasaselt meelepärases suunas. Kurjal diktaatoril on tulevasi võimekaid sõdureid palju lihtsam ja odavam otsida lasteaiast, sest selleks ajaks on näha, millega on hakkama saanud loodus – nii nagu üksnes tema seda suudab.