5. juulil 1996 sündis Šotimaal Edinburghi lähedal Roslini instituudis talleke, kes sai nimeks Dolly. Järgmise aasta veebruaris ilmus mainekas teadusajakirjas Nature artikkel, mis kirjeldas kiretu täpsusega tema sünnilugu. Dolly ja ta ilmale aidanud bioloogid said seejärel kohe maailmakuulsaks. Põhjus oli lihtne – Dolly oli esimene imetaja, kes klooniti täiskasvanud imetaja rakust.
Tavatu lammas sündis munarakust, mille tuum oli välja võetud ja asendatud kuueaastase ute piimanäärme rakust võetud tuumaga. Kogu loote arenemiseks vajalik info saadi tollest udararaku DNAst.
Roslini instituudis polnud kellegi eesmärk minna maailma teadusajalukku kloonimiskuningana. Ian Wilmut ja tema kaastöölised soovisid lihtsalt luua geenmuundatud loomi, kelle piimast saaks eraldada ravimeid. Selleks nad tuumade ülekannet katsetasidki.
Wilmuti töörühma liige Bill Ritchie on meenutanud, et kui Dollyt kandnud utt sai maha valgenäolise tallega, algas laboris kohe rõõmupidu. "Teadsime, et meie katse õnnestus. Dolly klooniti Finn Dorseti lambatõu ute rakutuumast. See tõug on heleda näoga. Munarakk ise pärines mustakoonuliselt Šoti lambatõult ja ka Dollyt oma emakas kandnud lammas oli tumeda näoga."
Oma nime sai kuulus lambuke üsna juhuslikult. Kuna tema rakutuum pärines udararakust, hakkas üks laboritööline teda lopsaka rinnapartii poolest tuntud kantritähe Dolly Partoni järgi Dollyks hüüdma. Nimi jäi loomale külge ja oli igati meeldejäävam kui katselammas number 6LL3.
Üleöö superstaariks saanud lammas oli julge, talle meeldisid inimesed. Dolly eest hoolitsenud loomaarst Tim Kingi sõnul tuli staarlammas nimepidi kutsudes kohale ja enamasti just seepärast, et lootis midagi head saada. Loom lubas end meelsasti sügada, pugis talle toodud maiustusi ja kasvas aina pontsakamaks. King pidi ta lõpuks dieedile panema.
Dollyle lubati täiesti normaalset uteelu. Ta sai Walesi tõugu jääraga kuus tervet talle ja näis täiesti tavalise lambana. Tema rakkudes peegeldus siiski erakordne sünnipära. Dolly kromosoomiotstes olevad rakke kaitsvad järjestused ehk telomeerid olid lühemad kui teistel temaealistel lammastel.
Nimelt jäävad telomeerid igal rakujagunemisel lühemaks. Dolly oli noor, kuid tema telomeerid olid palju vanema looma omad.
Samas ei leidnud tema tervist jälgivad veterinaarid mingeid märke tavatult varasest või kiirest vananemisest. Tõsi, 2001. aastal tekkis Dollyl üsna noores eas liigesepõletik, mis võis olla osaliselt seotud tema päritoluga. Samas polnud kuulsa lamba elu kuigi tervislik – ta elas kogu elu laudas, liikus üsna vähe ja oli paksuke.
Kaks aastat hiljem sai Dolly kasvajat tekitava kopsuviiruse ja ta pandi magama. Nii elas kuulus utt vaid kuueaastaseks, kuid tema varase surma põhjus polnud kindlasti kloonimisega seotud.
Dolly andis ja annab siiani inspiratsiooni paljudele teadlastele. Just šotlaste katse tõestas et täiskasvanud imetaja rakutuumas on olemas kogu vajalik info, mida on vaja, et käivitada ühe elusolendi arenguprogramm.
Nüüd seisab tema topis Šoti rahva muuseumi vitriinis aukohal kui üks Šotimaa sümbolitest ning on üks muuseumi menukamaid eksponaate.
Kommentaarid