Ilm

Vintsked mikroobid võivad jõuda teistele planeetidele? (3)

Piret Pappel, 27. august 2016 04:00
ETTEVAATUS ENNEKÕIKE: Sellistes ülipuhastes tingimustes pannakse kokku uusimat kosmoseteleskoopi James Webb, et vältida bakterite kosmosesse kandumist.Foto: Vida Press
Kõige vastupidavamad bakteriliigid suudavad ellu jääda nii kuumaveeallikates kui ka happe sees. Pole üldse võimatu, et mõni Maal elutsev liik võib kosmoseaparaatide küljes jänest sõites jõuda näiteks Marsile. Samas annab see lootust, et kui inimesd asuvad teistele planeetidele asundusi rajama, on kohe käepärast liigid, keda sinna kaasa võtta.

Bakterite ja teiste pisiolendite vastu võitlemiseks pesevad inimesed hoolsalt käsi, hoiavad oma toitu külmkapis ja kuumutavad hoidiseid hoolikalt. Tavaliste mikroobide vastu, kellele ei meeldi kõrge kuumus ja näpistav külm, piisab neist ettevaatusabinõudest igati.

Ometi leidub mikroobide seas terve seltskond olendeid, kes suudavad elada inimese ja teiste loomade jaoks kohutavates tingimustes: igikeltsas ja merejääs, ülisoolases merevees, happelises keskkonnas ja isegi kuumaveeallikates. Sarnaseid elusorganisme nimetatakse ekstremofiilideks – äärmuslike elutingimuste armastajateks, sest nad ei jää karmis keskkonnas mitte ainult ellu, vaid suisa vastupidi, paljudele liikidele sobibki koduks üksnes kuumaveeallikas või siis hoopistükkis jää sees elamine. Tavapärased temperatuurid ja tingimused neile elamiseks ei passigi.

Ekstremofiilid on oma keemilise ehituse poolest ilmselt ühed kõige ürgsemad elusolendid ja nende kehas toimetavad molekulid annavad evolutsiooniuurijatele vihjeid selle kohta, milliseid tingimusi tuli taluda Maa esimestel asukatel.

Ometi tunnevad bioloogid neid veel üsna kehvasti. Mikrobioloogid avastasid esimesed ekstremofiilid USA Yellowstone’i rahvuspargi geisritest 1970. aastatel. Pärast seda hakkasid bakteriteadlased kuumaveeallikaid ja äärmusliku soolasuse-happelisusega veekogusid põhjalikumalt uurima. Praeguseks on teada sellised bakteriliigid, kes suudavad rõõmsalt elutseda ja paljuneda isegi 120 Celsiuse kraadi juures.

ETTEVAATUS ENNEKÕIKE: Sellistes ülipuhastes tingimustes pannakse kokku uusimat kosmoseteleskoopi James Webb, et vältida bakterite kosmosesse kandumist. Foto: Vida Press

Eluks sobib 120kraadine kuumus

Sarnaste elusolendite olemasolu muutis ettevaatlikuks NASA ja teised kosmoseagentuurid. On ju hästi teada, et elu olemasolu on siiani tõendatud vaid meie planeedil. Teistelt taevakehadelt pole elusorganisme leida õnnestunud. Kui Maal elutsevad bakterid suudavad taluda äärmuslikku pakast ja kõrvetavat kuumust, pole üldse võimatu, et mõni selline tegelane võib teisele planeedile sattudes seal ellu jääda. Mis selle tagajärjel juhtuda võib, pole võimalik ennustada. Kõige suurem oht varitseb selles, et hooletult kosmosesse levitatud bakterid võivad teistel taevakehadel välja süüa sealsed eluvormid. Täpselt sama kardetakse ka muudelt planeetidelt pärinevate eluvormide puhul. Pole teada, millist toitu nad tarvitavad ning kas nad võiksid inimestele või teistele Maa liikidele ohtlikud olla.

Juba 1967. aastal sõlmiti maailma riikide vahel avakosmose leping, mis keelab kosmosest leitud mikroobe Maale tuua, samuti ei tohi ükski kosmoseaparaat maiseid baktereid teistele planeetidele levitada. Seetõttu hoiti Kuul käinud astronaute pikalt karantiinis ja nad pääsesid teiste inimeste sekka alles siis, kui arstid olid nad täiesti terveks ja nakkusvabaks tunnistanud. Kuult pärit kivimiproove uuriti kõigepealt ainult Johnsoni kosmosekeskuse erilaboris. Alles siis, kui need olid kuulutatud ohututeks, võis need saata teistesse uurimiskeskustesse. Sama rangelt kavatseb NASA tulevikus käsitleda ka teistelt planeetidelt pärit materjale.

Täpselt niisama hoolikalt desinfitseeritakse ja puhastatakse Maalt kosmosesse saadetavaid aparaate. Olgu see Marsi pinnale saadetav kulgur või kosmoseteleskoobi küljes maailmaruumi lendav peegel, kõik peaksid olema maisest elust vabad.

Ometi tundub, et mikroobid näitavad inimestele pikka nina. Maalt on leitud bakter, kes jääb ellu ka pärast ultraviolettkiirguse ja ülikarmide puhastusvahenditega töötlemist. Samuti talub ta pikaajalist nälga. Mikroobi Tersicoccus phoenicis ongi leitud ainult kosmosetööstusega seotud ülipuhastest laboritest.

Kõigepealt avastasid selle Floridas asuva NASA Kennedy kosmosekeskuse teadlased, kes võtavad proove ruumidest, kus pannakse kokku kosmoseaparaate. Bakter elutses rõõmsalt ülisteriilses töökojas, kus tehnikud panid kokku Marsi sondi Phoenix. Varsti teatasid sama bakteri leidmisest ka Prantsuse Guajaanas paikneva Euroopa kosmoseagentuuri kompleksi uurinud mikrobioloogid.

Kosmosekeskusedki pole bakterivabad

Teadlaste jahmatus oli suur. Kosmosekeskuste laboreid ja töökodasid hoitakse piinlikult puhastena, et mõni bakter end juhuslikult kosmoseaparaadi külge ei haagiks. Pidevale steriliseerimisele peavad vastu ainult üksikud mikroobid.

Veel huvitavamaks muudab tolle bakteri see, et teda ongi avastatud ainult kahest kosmosekeskusest. Loodusest polnud seda liiki varem leitud. Mikroobi looduslik kodu võib olla näiteks kusagil sügaval koopas või hoopis soolakõrbes. Tundub, et talle sobivad kõik elukohad, kus on ülikarmid elutingimused ja väga vähe toitu. Kosmoseteadlased uurivad mikroobi hoolikalt ja loodavad selle kolooniatega katsetades leida viise, kuidas kosmoseaparaate tõhusamalt mikroobivabamaks muuta.