Ilm

Kuidas kanast kodulind sai  (2)

Piret Pappel, 24. september 2016 04:00
KodukanaFoto: Vida Press
Kanaliha ja munadeta ei kujutaks paljud enda toidulauda ette. Kanad kodustati küll juba tuhandeid aastaid tagasi, kuid Euroopa toidulaual muutus kanaliha tavaliseks alles 10. sajandil, vahendas Science.

 

Kõikide kodukanade ühiseks esivanemaks on puna-džunglikana ehk bankiva kana. Need linnud elutsevad Indias, Lõuna-Hiinas, Malaisias Singapuris, Filipiinidel ja Indoneesias.

 

Vabas looduses elavad kanad on pisemad ja väledamad kui kodukanad. Nende karjades valitsevad keerukamad suhted. Konkurentide ja vaenlaste vastu võitlevad džunglikuked kodukukkedest palju agressiivsemalt. Kodukanad on ka vähem uudishimulikud ega ole toiduotsingul nii julged kui nende metsikud sugulased.

 

Džunglikanu on mitut liiki ja tõenäoliselt on neid ka omavahel ristatud, et saada kopsakama lihakehaga ja usinamalt munevaid tõuge.

 

Tõenäoliselt kodustasime nad mitu korda ja esimesed kanad võisid inimese juurde elama asuda juba umbes 8000 aastat tagasi. Esimeste kanapidajate au võivad endale saada nii hiinlased, hindud kui ka iidse Tai elanikud.

Arheoloogide hinnangul muutusid kanaluud Aasia muistsetes asulates tavaliseks umbes 7000–3000 aastat tagasi. Vanade roomlaste jaoks oli kanaliha tõeline maiusroog, kuid varakeskaegsed Euroopa ülikud eelistasid pigem hanesid ja faasaneid. Luuleiud kinnitavad, et tol ajal hakkasid kodukanad kehasuuruselt väiksemaks muutuma. Tõenäoliselt peeti kanu munade pärast, kukkesid kasvatati võitluslindudeks ja värvikirevaid kanatõugusid võidi pidada ka ainult silmailuks.

 

Kanade kopsakamaks muutumises on suur roll kristlikul usul ja veel täpsemalt – 10. sajandi kloostrireformil, mille käigus muutusid paastureeglid palju karmimaks. Reformi käigus keelati ära neljajalgsete loomade liha tarvitamine paastu ajal. Katoliiklased pidasid aastas paastu kokku tervelt 130 päeva. Kahel jalal kõndivate olendite söömine seevastu jäi lubatuks ja seetõttu läks kanaliha väga hinda. Kanu hakati rohkem kasvatama ja tähelepanu pöörati tõuaretusele. Selle tulemusel kasvatame praegu kanu, kes munevad aasta ringi ja on väga pontsaka lihakehaga.

 

Geneetikud on üles leidnud kanade kopsakamaks muutumise põhjuse. Selle taga on geen TSHR, mis määrab kilpnääret stimuleeriva hormooni retseptori tootmise. Kilpnääre omakorda reguleerib kogu keha ainevahetust. Kehamassi suurendav geenivariant on nüüdseks levinud kõikide kodukanade seas, olgu nad siis liha pärast peetavad broilerid või hoopistükkis munakanad. TSHR kontrollib ka paljunemist ja tõenäoliselt määrab just see DNA-jupike, et kodukanad munevad nüüd aastaringi, mitte ainult sigimishooajal nagu nende džunglikanadest esivanemad.

 

Kui mune sai aastaringi, hakati kanu rohkem laudas pidama ja see omakorda soodustas rasvumist. Laudakanad said vähem liikuda ja olid kopsakamad kui vabalt ringi jooksvad linnud. Aretustööks võidi omakorda valida kõige paksemad kanad ja see viiski tänapäevaste lihakanatõugude tekkimiseni.

 

Kanad rammusaks muutnud geenivariant hakkas levima tuhat aastat tagasi

 

Mõnda aega oli TSHR-retseptori teooria tunnustatud vaid geeniteadlaste hulgas. Loomade kodustamist uurivad ajaloolased otsisid tõendeid, et see geen oli olemas ka iidsetel kodukanadel. Selle tõestamisega said hiljuti hakkama Inglismaa Oxfordi ülikooli evolutsioonibioloogid, kes uurisid läbi suure hulga muistsetest Euroopa asulatest leitud kanaluid. Selgus, et mõnedel tol ajal elanud lindudel oli see geen juba täiesti olemas.

Kanade keha kogukamaks muutev geenivariant hakkas plahvatuslikult levima umbes tuhat aastat tagasi Suurbritannias. Selle põhjust ei suutnud molekulaarbioloogid esialgu välja nuputada. Siis pandi pead kokku ajaloolastega, kes uurisid tolleaegseid asulapaiku. Selgus, et 1000. aasta paiku muutus inimeste toidulaud praeguses Suurbritannias põhjalikult. Rohkem hakati sööma mune ja kala. Selle kohta on tõendeid ka kirjalikest allikatest, näiteks kloostrite ja mõisate majapidamisraamatutest.

 

Põhjuseks oligi paastureeglite rangemaks muutumine. Paastu pidid hakkama pidama kõik, kes end kristlasteks pidasid. Liha muutus tabuks pea kolmandikul aastast, kanaliha aga võisid paastujad edasi süüa. Kanu hakati rohkem kasvatama, sööma ja aretama. Nii ulatub kunagi Canterbury, Winchesteri ja Yorki piiskopi algatatud usulise reformi mõju üsna ootamatul kombel ka tänapäeva.

 

Usutavad on mõjutanud ka teiste loomade elu ja levikut. Eesti kõige kopsakam maismaatigu – viinamäetigu jõudis meile munkade abiga. Tigusid kasvatati söögiks juba Vana-Roomas, kuid eriti menukaks muutusid need keskaegsetes kloostrites paastuaja toidupoolisena. Nii levisid need lõuna poolt ka Põhja-Euroopasse.

 

Ka kopra Eestist väljasuremist on seostatud paastutavadega. 18. sajandil suri see imetaja meil üleküttimise pärast välja. Hinnas olid kopranahad ja imetaja näärmete nõre, millest tehti ravimeid. Kuid ka looma liha peeti väärtuslikuks. Vee-elulist looma võis pidada peaaegu kalaks ja lihasöömiskeeldu selle söömine ei rikkunud.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee