MEELDIB VÕI MITTE? Pühapäeval läheme üle taas vööndiajale (50)

Teadlaste hinnangul kulub inimestel uue elu- ja unerütmi harjumisega rohkem kui nädal. Järgmise aasta märtsi lõpul keerame taas kellad tunni võrra ette ja läheme jälle suveajale, et kasutada ratsionaalselt looduslikku valgust ning säästa sel moel elektrienergiat. 

Suveaja idee pakkus välja Ameerika Iseseisvusdeklaratsiooni koostaja Benjamin Franklin juba 1784. aastal. Eestimaal on aega loksutatud alates 1917. aastast, sõltuvalt Eesti valitsejatest. Suveaeg oli kasutusel sõdade ja Saksa okupatsioonide ajal. Nõukogude võim kehtestas Eestis Moskva aja, kuni otsustati taas energiat kokku hoida ning 1. aprillil 1981 võeti Eestis taas üle pika aja kasutusele suveaeg. Kuna Moskva aeg on Eesti vööndiajast tunni jagu ees, siis nihkus suvel kellaaeg vööndiajast veel tunni võrra varasemaks. Ka suvel tuli paljudel tõusta pahatihti enne kukke ja koitu.

Taasiseseisvumise tuules aastast 1989 ja taasiseseisvuse algaastatel sai rahvas Eestis sättida oma toimetusi aastaringselt vööndiaja järgi. Suveajale mindi üle taas aastatel 1996-2000 ning tänini on suveaeg kasutusel aastast 2001.

Praegu peavad inimesed kella keerama ja selle järgi elu sättima rohkem kui 70 riigis.

Sügisene kella tagasikeeramine mõjutab teadlaste väitel meie une struktuuri. Tartu ülikooli Eesti geenivaramu teadur Maris Teder-Laving rääkis Novaatorile, et inimesed ärkavad umbes pool tundi varem ja une kogupikkus väheneb paarikümne minuti võrra. Seega ei pea paika populaarne arvamus, et sügisesel vööndiajal saame tunnikese kauem magada. Tegelikkuses kulub vähemalt nädal, enne kui une struktuur normaliseerub.

Sügisene kellakeeramine on raskemini talutav just varajastele kronotüüpidele ehk nn hommikuinimestele, eriti kui neil on keskmisest lühem uneaeg. Kokkuvõttes mõjutab kellakeeramine inimesi nii kevadel kui ka sügisel, kuid see mõju on hommiku- ja õhtuinimestele erinev.