2009. aastal sai Mati Kaal ridamisi telefonikõnesid: pakuti mistahes kujul mistahes valuutat, aga ka kulda ja teemante. Vastu sooviti saada loomaaias kõrges vanuses hinge heitnud ninasarvik Mörri sarve.
"Inimlik lollus on tõesti piiritu ja kõige suurem lollus toimub ninasarvikute seltskonna ümber," ohkab Mati Kaal, kauaaegne Tallinna loomaaia direktor.
Kaalule helistanud salakaupmehed ihaldasid teravmokk-ninasarvik Mörri (kes suri 38 aasta vanuselt, see on Euroopa tehistingimustes peetavate ninasarvikute eluea rekord) sarve, sest Hiina rahvameditsiin usub, et see aitab saja häda vastu. Kaug-Ida kultuurtraditsioonilises farmaatsias rohud lihtsalt peavad sisaldama maagilist komponenti.
Selles usus, õigemini ebausus, on sisuliselt hävitatud mitu liiki Aasias elavaid ninasarvikuid. Nüüd varustatakse jõukaid hiinlasi ja teisi maksujõulisi kliente peamiselt Aafrikas elavate ninasarvikute sarvedega.
Mati Kaal serveerib õõvastavat statistikat: "Viimase 100 aasta jooksul on ninasarvikute hulk Aafrikas vähenenud üle 20 korra. Alates 1970. aastast on salaküttimine kasvanud enam kui 90 protsenti."
Aasia rahvameditsiin on nõudnud viimase 25 aasta jooksul vähemalt 60 000 ninasarviku elu. Kusjuures kõige masendavam on see, et ninasarviku sarvel pole vähematki ravitoimet. Absoluutselt mitte mingisugust! Värske roheline kurk on sarve kõrval tõeline imearstim.
Sarve söömise asemel võiks küüsi närida
Ninasarviku sarv koosneb keratiinist. Samast materjalist, millest inimese küüned ja juuksed. Ning loomade sõrad ja küünised. Paraku ei väida Aasia rahvameditsiin, et tervis tuleb küüsi või patsiotsa närides. Ninasarviku sarvest usutakse olevat abi aga koguni maksavähi ravimisel.
Kuna jõukad Hiina ja muu Aasia päritolu kliendid üle terve planeedi maksavad ninasarviku sarve sisaldavate ravimite eest suuri summasid, on salaküttide jõugud varustatud kõige moodsama tehnikaga.
"Aafrika rahvusparkides käib päris sõda rahvusvaheliselt finantseeritud pargivalvurite ja salaküttide vahel," tõdeb Kaal.
Salaküttide tööd hõlbustab ninasarvikute anatoomia. "Sarv on nahamoodustis, kinni ainult naha küljes, selle lahtilõikamiseks kulub alla minuti," selgitab Kaal.
Ehk siis: kurikaelad saavad roimapaigalt kiiresti kaduda.
Loodusparkide valvurite meeskonnad on muutunud väga ettevaatlikuks. Vähe sellest, et turiste ei viida enam ninasarvikuid vaatama – sest grupis võib end vabalt peita mõni salaküttide spioon. Andmeid asurkondade kohta varjatakse isegi ninasarvikute päästmisega tegelevate organisatsioonide eest.
"Tiit Maran küsis Lõuna-Aafrikas ninasarvikute kaitseks korraldatud konverentsile järgnenud rahvuspargikülastusel ühe sealse töötaja käest, palju tolle valvataval territooriumil loomi on. Ei juletud vastata, sest salaküttide luuraja võib olla ka sellise nõupidamise delegaatide seas," räägib Kaal ja meenutab paari aasta tagust skandaali, kui selgus, et sarveärikad olid Lõuna-Aafrika Vabariigi Krügeri rahvuspargi peaveterinaari ära ostnud.
"Kinni kukkunud salakütid tellijaid ei reeda, nad löödaks sealsamas vanglas maha," teab Kaal.
Ametivõimude survel muutub ninasarviku sarvega vahelejäämine siiski järjest ohtlikumaks, seetõttu on hakatud sarve transportima ka jahvatatud kujul. Kuna äravahetamiseni sarnast keratiinijahu saab aga mugavalt teha kas või lehmasõrgadest, on kauba ausust tõestava terve sarve hind tõusuteel.
Ühe kilo ninasarviku sarve hind võib olla 50 000 eurot. Keskmiselt kaalub sarv kuus kilo.
18 000 dollarit tiigripeenisesupi eest
Hiina rahvameditsiinis on tähtis koht tiigril ja leopardil. Nende kehaosi – alates silmadest ja lõpetades sabaga – kasutatakse maagilise komponendina ligi 300 preparaadi valmistamisel.
"Kõik tiigrid on üliharuldased," kinnitab Mati Kaal ja pakub taas halastamatut statistikat.
"Aastal 1900 oli maailmas ligikaudu 100 000 tiigrit. Sellest ajast alates on fikseeritud 95 000 tiigri tapmine. Saja aastaga on tapetud sama palju loomi, kui neid 100 aastat tagasi elas. Eks neid ole muidugi kogu aeg juurde sündinud, aga tiiger asub toitumispüramiidi tipus, sigib aeglaselt. Kusjuures hull on see, et tiigrite arvukus looduses väheneb, aga salaküttimine intensiivistub. 1989–1993 tapeti India 23 rahvuspargis maha 35 protsenti tiigritest. 1990–1994 salakütiti neis rahvusparkides kokku 600 isendit."
Veel kord: arutu veretöö taga on turg, kus liiguvad kosmilised summad.
"Arvatakse, et tiigripeenise söömine taastab kadunud potentsi," muigab Kaal kibedalt.
"On teada juhus, kus üks Kagu-Aasia ärimees maksis tiigripeenisest keedetud supiportsu eest 18 000 USA dollarit."
Kaal räägib loo, kuidas 1996. aastal said nii-öelda pargivahid salaküttide üles seatud püünisest kätte vigastatud käpaga emase Amuuri leopardi. Loodusesse teda lahti lasta polnud mõtet. Moskvast sõitis kohale zooloog, kes pidi leopardi Moskva loomaaeda transportima. Ööl vastu äralendu varastati juba transpordikasti pandud leopard… sõjaväe laoruumist.
Musta töö tegija tabati, aga ta ei andnud tellijaid üles.
Krokodill aitab külmetuse vastu
Ninasarvik ja tiiger pole aga kaugeltki ainsad liigid, keda imeravimite nimel arutult hävitatakse.
"Hiina alligaator on maailma kõige põhjapoolsem krokodillikene, neid elab looduses vähem kui 200 isendit," tutvustab Kaal veel üht hääbuvat liiki.
Sedagi krokodillilist süüakse, sest… tema liha aitavat vähi, aga ka labase külmetuse vastu! No nagu tee sidruni ja meega. Loomaaiad oskavad küll Hiina alligaatorit paljundada, aga Jangtse jõkke lahti lasta pole neid loomi mõtet – esiteks on elupaiku jõe ääres järjest vähem ja teiseks keedavad kohalikud nad kohe supiks.
Arutult tapetakse Aasias ka karusid, iseäranis suure löögi all on päikesekaru ehk Malai karu. Teda on ka üsna lihtne küttida, kuna ta magab puu otsas: lase loom lihtsalt alla nagu käbi.
Karudelt kogutakse sappi, millel on tegelikult väike ravitoime isegi olemas, aga see pole kaugeltki võrreldav moodsas farmaatsiatööstuses toodetavate ravimitega.
"Eraldi ilge nähtus on farmid, kus karudelt nii-öelda lüpstakse sappi. Loomad elavad neis kahe ruutmeetri suurustes metallpuurides, toru kogu aeg küljes," illustreerib Kaal.
"Sapp läheb ekspordiks Jaapanisse, Ameerikasse, kõikjale, kus on Hiina kogukonnad.
Viimase 10 aasta jooksul on päikesekaru arvukus looduses vähenenud kolmandiku võrra."
40 aastaga on Etioopias ja Kenya Etioopia-poolses nurgas elava kõrbesebra arvukus kahanenud 25 000-lt 2500 isendini, sest kohalikud ja nende maailma rännanud maksujõulised suguvennad arvavad, et selle looma rasva söömine ravib tuberkuloosi.
Muskushirvede muskusnääre, mis rahvameditsiini järgi ravib nii hingamisteede-, vereringe- kui ka südamehädasid, maksab 200–250 dollarit. See on viinud praktiliselt terve muskushirvede perekonna väljasuremise ääre peale.
Kommentaarid