Pooltõde kliimasõbralikkusest
Kõige elementaarsem säästva metsanduse tunnus on raiemahtude püsimine metsa juurdekasvu piires. Paraku kipuvad raiemahtude suurendamise pooldajad arvestama kogu juurdekasvu, arvestamata tõsiasja, et raieküpseks metsaks ei saa kogu metsas kasvav puit kunagi. Ei arvestata piisavalt sedagi, kuidas juurdekasvu piires püsimine puuliikide vahel jaguneb. Piltlikult öeldes: kas kuusikute raiemahu kasvatamist saab õigustada hall-lepikute vohamisega? Võib ju rääkida, et sajandiga on Eestis metsa tublisti juurde tulnud, kuid see ei vabasta kohustusest seda praegu säästvalt majandada.
Küsimusega, kas raie on juurdekasvu piires või ületab seda, seostub ka metsamajanduse kliimamõju. Kui metsas puu kasvab, seob ta atmosfäärist süsihappegaasi. Kui puu sureb ja aineringesse läheb, hakkab ta aeglaselt lagunedes seda süsihappegaasi tasapisi atmosfääri tagasi saatma. Kui puu ahju ajada või mets maani maha põletada, vabaneb see süsihappegaas korraga. Seega saab puidu põletamist kliima suhtes neutraalseks lugeda vaid siis, kui see jääb alla juurdekasvule, millest on juba maha lahutatud see osa, mis paratamatult looduslikult kõduneb või metsapõlengutes hävib.
Ent metsa üha kiiremat raiet on üritatud näidata kliimasõbralikuna ka väites, et nii metsad noorenevad ja hakkavad kiiremini süsihappegaasi siduma. Tegemist on tüüpilise pooltõega. Tõene pool on siin asjaolu, et noor mets, kus puud kiiresti kasvavad, on tõesti tõhus süsinikuneel. Ent seejuures jäetakse märkimata, et vana metsa summaarne biomass on noorendikust suurem ja see on nõnda ka olulisem süsinikudepoo. Seetõttu on küll tõesti mõistlik põllumajandusmaale hiljuti tekkinud paju- ja lepavõsade senisest tõhusam kasutamine energiatoormena, aga väljakujunenud metsade raieringi lühendamine pole kliimale mõeldes kindlasti kuidagi õigustatud.
Vajame esinduslikku kaitsealade võrku
Samamoodi on raie intensiivsusega seotud, küll mitte üheselt, metsa elurikkuse küsimus. Lihtne tõde on see, et iga mets on kellegi kodu. On neid liike, kes elavad ka noores võsas, aga on neidki, kes vajavad vana metsa. Metsa üldpindala kindlasti ei taga veel kõigi metsaliikide säilimist: mõelgem näiteks lendoravale või metsisele, kelle olukord on sajandiga oluliselt halvenenud vaatamata metsade pindala üldisele tõusule. Lageraiepõhine metsamajandus paratamatult vähendab oluliselt vanemate metsade osakaalu, mistõttu vana metsa liigid satuvad surve alla. Intensiivsema metsamajandusega riikides on seetõttu hädavajalik tagada piisav metsakaitsealade pindala.
Eesti teadlased on juba aastaid tagasi välja arvutanud, milline peaks olema eri metsatüüpide rangelt kaitstav osakaal selleks, et kõigi meie metsaliikide säilimine oleks piisavalt hästi tagatud. Täpne arv varieerus, kuid mitte kuigi palju, mistõttu võiski otsustajate jaoks sõnumit lihtsustada: rangelt kaitsta vähemalt kümnendikku igast metsatüübist. Paraku lihtsustus ajapikku sõnum edasi, kuni metsanduspoliitika kujundajad hakkasid rääkima lihtsalt kümnendiku metsa kaitsest. See eesmärk saavutatud, leiti olevat võimalik tulundusmetsades majandamist edasi intensiivistada.
Tegelikult on viljakal pinnasel kasvavatest kuusikutest siiani range kaitse all märksa vähem kui vaja, ent vaatamata sellele soovitakse metsaseaduse muutusega just kuuskede lageraievanust alandada. Lisaks tahetakse kaotada piirangud eri kinnistutel asuvate lageraie-lankide üldpinnale, mis tähendab võimalust senisest suuremate lagedaks raiutud alade tekkeks meie metsades. Võib küll mõista haigestuvate kuusikute omanike soovi need maha raiuda, kuid igasuguse senisest veelgi vabama raiumise seadustamise absoluutseks eelduseks peaks olema mitte üksnes piisavalt suure, vaid ka metsade mitmekesisuse mõttes esindusliku kaitsealade võrgu kujundamine. Lihtsalt lubadusest, et sellega on kavas hakata kunagi tegelema, ei piisa.
ökoloogilise väärtusega metsad. Vaevalt me saame samast kvaliteedist rääkida kui veerand kuusikuid ja männikuid asendub haava, valgelepa ja remmelgaga. Kask õigel kasvukohal on talutav.