NAGU KAKS TILKA VISKIT: Kolmeks aastaks orbiidile saadetud viski erines maitse ja ka välimuse poolest samal ajal maapeal laagerdunud destillaadist nagu öö ja päev.Foto:
Ilm
28. jaanuar 2017, 04:00

INIMKATSED KOSMOSES: kaaluta olek ja emakese Maa puudumine mõjub inimesele halvasti (28)

Paljud kosmoses tehtud ja tehtavad eksperimendid sooritatakse loomadega, kuid sageli peetakse nende loomkatsetega silmas inimese huve. Tihti on katseloomadeks ka inimesed.

Teadlased on kindlaks teinud, et orbiidil viibides varitsevad astronaute kümned ohud, millest mõned võivad inimese tervist oluliselt kahjustada. Eriti ohtlikud on kauakestvad kosmosemissioonid. Kõike seda arvestades tahetakse üksikasjalikult välja selgitada astronaute ähvardavad peamised ohud ja lihtsalt ebameeldivused, et püüda neid leevendada, puudutagu need siis astronautide tervist, hügieeni, joogisedelit või toidulauda.

Kosmoses vananemine aeglustub

Teadlased märkasid 2014. aastal, et orbitaaljaamas viibinud varbussidel (Caenorhabditis elegans) aeglustus vananemisprotsess. See oli vastuolus seniste teadmistega, mille kohaselt nii inimesed kui ka loomad vananevad kosmosereisist tingitud stressi tõttu kiiremini. Lisaks tekib kaaluta olekus lihaste kõhetumine ehk atroofia. Kui Jaapani teadlased saatsid orbiidile ussid, lootsid nad näha samu tulemusi.

Ussid olid kosmoses 11 päeva, mis inimelusse ümber arvestatuna on 16 aastat. Maale naasnud nematoodidel ei avastatud ei lihaste taandarengut ega vananemisilminguid. Samal ajal vananesid Maal olnud varbussid rohkem kui astronautideks käinud sookaaslased.

Samas pole teadlastel andmeid, kuidas mõjus kosmosereis usside tegelikule elueale, sest kohe Maale jõudes nad külmutati, et fikseerida võimalikult täpselt nendega orbiidil toimunud muutused.

Teadlased tegid kindlaks, et ussidel vähenes 199 geeni aktiivsus, millest tingituna aeglustus ka metabolism. Juba ammu oli tõestatud, et vananemise kiiruse ja metabolismi kiiruse vahel eksisteerib seos. Kui teadlased suudavad välja nuputada, kuidas varb­ussid suudavad kosmoses viibides geenide aktiivsust alandada, siis võib seda vananemise aeglustumise protsessi arvatavasti kasutada ka inimeste puhul.

Praegu ollakse igatahes seisukohal, et kosmoses vananevad inimesed kiiremini kui Maal.

Vennad Mark ja Scott Kelly on ainsad kaksikud, kes on käinud kosmoses. Katsetes pakuvad nad aga huvi siis, kui üks neist jääb Maale. Foto: Alamy

Kosmosekaksikud muudeti katsealusteks

Märtsis 2015 startis Kasahstanist kosmoselaev Sojuz TMA-16M, mis viis rahvusvahelisse kosmosejaama ameeriklase Scott Kelly ja venelase Mihhail Kornijenko. Mõlemad mehed veetsid kosmoses 342 päeva ja jõudsid Maale tagasi 2016. aasta märtsis laevaga Sojuz TMA-18M.

Scott Kelly võttis osa ebatavalisest eksperimendist, kuhu oli kaasatud ka tema kaksikvend (ühemunakaksik) Mark Kelly. Muide, nad on ainsad kaksikud, kes on käinud kosmoses.

Kuna vendade geneetiline kood on ühesugune, siis oli teadlaste eesmärgiks teada saada, kuidas mõjutab pikaaegne kosmoses viibimine inimorganismi. Seepärast võrreldi vendi väga paljude parameetrite põhjal ja tehti geneetilisi, psühholoogilisi, füsioloogilisi, mikrobioloogilisi ja immunoloogilisi uuringuid. Õhtuleht kirjutas sellest eksperimendist põhjalikumalt 5. märtsil 2016.

Seks kosmoses – suur küsimärk

Inimesi on juba mitukümmend aastat huvitanud küsimus, kas venelased või ameeriklased on kosmoses kunagi seksinud. Nii Venemaa kui ka USA on ametlikult kinnitanud, et eksperimente viljastumiseks pole inimestega kosmoselaevas kunagi korraldatud. Küll on loomad, näiteks rotid kosmoses paljunenud. Lisaks on mitu teaduslikku uuringut kinnitanud, et seksimine kaaluta olekus inimeste vahel on üsna keeruline ja isegi ohtlik tegevus.

Siiski pole avalikkus suurriikide ametlikes avaldustes sada protsenti veendunud. On ilmunud välja koguni mitmeid NASA saladokumente, milles räägitakse orbiidil seksimisest. Hiljem on need dokumendid küll võltsinguteks osutunud. Seega ei tea laiem üldsus siiani, kas kunagi on kosmoses seksitud või vähemalt üritatud seda teha.

Ajaleht The Independent on kirjutanud, et teadaolevalt pole inimesed kunagi kosmoses seksinud ja rahvusvahelise kosmosejaama astronautidel on alati vaja teha olulisemaid teaduseksperimente, mistõttu neil ei jäägi seksimiseks aega. "Sellele vaatamata usutakse, et füüsiline vahekord mikro­gravitatsiooni tingimustes on võimalik ning paljunemine on edu võtmeks satelliitide ja planeetide koloniseerimisel, mis ilmselt hakkab toimuma juba lähitulevikus," kirjutas The Independent.

USA veebikompanii Pornhub lükkas tunamullu käima huvitava projekti, asudes koguma raha järjekordse pornofilmi tegemiseks. Seejuures pole tegemist tavapärase filmiga täiskasvanutele, sest uus linateos, millega vilistatakse nii moraalile kui ka gravitatsioonile, kavatseti üles võtta maailmaruumis tiirlevas kosmoselaevas. Kui projekt õnnestub, siis oleks tegemist maailma esimese kosmoses vändatud pornofilmiga.

Ka näitlejad valiti peaosadesse välja. Erinevaid seksuaalfantaasiaid hakkavad orbiidil teostama tuntud pornostaarid Eva Lovia ja Johnny Sins, keda hakati nimetama sekstronautideks. Paar saadetakse madalale Maa-lähedasele orbiidile. Ajakirjanduse teatel tahetakse filmivõtted korraldada 110 kilomeetri kaugusel Maast.

"Eksisteerib hulgaliselt aspekte elu kohta kosmoses, mis huvitavad inimkonda ja nõuavad väljaselgitamist. Üheks selliseks on seks. Pornhub ühineb Armstrongi ja Gagarini püüdlustega, kes trotsisid Maa külgetõmbejõudu ja muutsid ajalugu," on kirjas pornostuudio veebisaidil.

Produtsendid on teatanud, et programmi eesmärgid on ka teaduslikud ja selle abil püütakse teada saada, kuidas toimub seksimine kaaluta olekus. "See saab olema suur eksperiment sellest, kuidas muutub seksuaalvahekorra protsess pärast Maa atmosfääri tungimist. Püüame olla pioneerid selles valdkonnas ja laiendada pornotööstuse piire, trotsides gravitatsiooni," ütles Pornhubi asepresident Corey Price.

"Toetage meid. Teil on võimalus saada osa filmilindile jäädvustatud eepilisest seksiseiklusest!"

Kõigele vaatamata pole projektist senini veel asja saanud ja võib-olla ei saagi.

Foto:

Maaviski ja kosmoseviski pole võrreldavad

2011. aastal saatis Šotimaa viskitootja Ardbeg Distillery koostöös USA kosmosekompaniiga NanoRacks LLC Vene kosmoselaeval Progress orbiidile linnaseviskit, mis polnud veel lõplikult valminud. Eksperimendi eesmärgiks oli teada saada, kuidas mõjutab gravitatsioon laagerdumisprotsessi, esijoones aromaatseid aineid terpeene, mis annavad viskile maitse.

Anumatesse valati destillaat, mida enne kujunema hakkamist hoiti tammevaatides. Kui alkoholinäidised jõudsid rahvusvahelisse kosmosejaama, siis segasid kosmonaudid vedeliku hulka tammelaaste, et viski hakkaks küpsema. Samamoodi talitati ka Maal, et hiljem oleks olemas võrdlusmaterjal.

500 milliliitrit alkoholi jäi kosmosesse ligi kolmeks aastaks ehk 1045 päevaks. 2014. aasta septembris jõudsid 20 pudelit õnnelikult tagasi Maale, kui kosmoselaev maandus Kasahstani stepis. Alkohol rändas seejärel laborisse ning Ardbegi spetsialisti ja ühtlasi selle eksperimendi eestvedaja Bill Lumsdeni töölauale.

NAGU KAKS TILKA VISKIT: Kolmeks aastaks orbiidile saadetud viski erines maitse ja ka välimuse poolest samal ajal maapeal laagerdunud destillaadist nagu öö ja päev. Foto:

Aasta hiljem tutvustati üldsusele analüüsi tulemusi selle kohta, kuidas muutub viski välimus ja maitse pärast kosmoses käimist. Pärat mitmeid testimisi ja degusteerimisi selgus, et kahe alkohoolse joogi konsistents ja maitse erinevad radikaalselt.

Maal valminud näidisel oli viskile omane puiduaroom seedri, magusa suitsu ja palsamiäädika varjunditega. Kosmoses valminud jook aga lõhnas kummi ja suitsukala järele ning omas puidu massiivset lõhna tugeva järelmaitsega, mis meenutas münti ja suhkrustatud kirsse. Lisaks oli kosmoseviski püdelam ning terava musta sõstra ja kaneeli lõhnaga.

Kosmos on kahjulik maksale

Teisigi eksperimente (enamasti loomadega) on tehtud selleks, et selgitada kosmose mõju inimesele. Palju on vaadeldud kauakestvaid kosmosejaamas töötamisi, sest kavandamisel on kuni kolme aastased ekspeditsioonid Marsile.

Pikaajaline viibimine kosmoses võib kahjustada maksa. Sellele järeldusele jõudsid teadlased, kui avastasid, et kosmosesüstiku Atlantis pardal kosmosesse lennanud ja seal 13 päeva viibinud hiirtel ilmnesid maksahaiguse varased sümptomid. Senini oli teada, et Maale naasnud astronautidel ilmnes diabeedi sümptomeid, mis kadusid siiski kiiresti. Võimalus hankida kosmosest maksakahjustus on uus ohumärk.

USA teadlased on väitnud, et kaaluta olekus kärbuvad 30–50aastaste inimeste lihased 80aastase tasemele. Seda järeldati pärast astronautidelt võetud lihaskoe proovide analüüse.

Kuus kuud orbiidil olemist vähendas astronautide füüsilisi võimeid 40 protsendi võrra, vaatamata sellele, et nad tegid orbiidil regulaarselt füüsilisi harjutusi (iga päev umbes kaks tundi). See tähendab, et Marsile jõudes ei võimalda inimeste füüsiline seisund neil skafandrites teha isegi tavatoiminguid. On ju teada, et kohe pärast kosmosest naasmist ei suuda astronaudid ilma iseseisvalt liikuda, sest kosmoses viibimise ajal on nende lihased madala rõhu ja raskusjõu puudumise tõttu atrofeerunud.

Kosmoses viibinud inimeste pikkus kasvab. See on tingitud asjaolust, et kaaluta olekus mõjub lülisambale madalam rõhk. Keskmiselt muutub astronaut orbiidil viis sentimeetrit pikemaks.

Teadlased on selgeks teinud hulga suuremaid muutusi, mis ohustavad inimese keha kosmoses:

1) organism muutub nõrgemaks ja jõud väheneb;

2) süda nõrgeneb, selle suurus ja kuju muutub;

3) väheneb kardiovaskulaarne (aeroobne) võimekus;

4) väheneb luumass – 20nädalane kosmoses viibimine vähendab luukudet 3,5%;

5) kannatab immuunsüsteem;

6) eakamad astronaudid on pärast pooleaastast orbiidil viibimist kaevanud nägemisprobleemide üle.

Vett tehakse uriinist

Kosmoses on üheks väärtuslikumaks ressursiks vesi. Eelmisel aastal prooviti juba kes teab mitmendat korda eksperimendi korras kosmosejaamas valmistada joogivett inimeste ja katseloomade uriinist, hingamisprotsessi ja higistamise tulemusel tekkinud niiskusest, aga samuti pesuveest. NASA on selliseid eksperimente teinud juba mitu aastakümmet ja teatav edu on saavutatud. Tänapäevased puhastussüsteemid on võimelised tootma aastas ca 6000 liitrit vett, kusjuures algmaterjaliks sobib igasugune vedelik.

Sel moel saadud vett on USA astronaudid joonud ja väitnud, et maitse poolest ei erine see sugugi tavalisest joogiveest, aga koostise poolest olevat isegi puhtam Maal tarvitatavast joogiveest. Samas on ka astronaute, kes on keeldunud joomast uriinist saadud vedelikku. Nende hulka kuulub ka enamik Vene kosmonaute. Lisaks saadetakse ka kosmosejaamas elavate venelaste uriin ameeriklastele ümbertöötlemiseks ja kasutamiseks. Venelased tarbivad Maalt saadetud vett või äärmisel juhul väljahingatava õhu kondensaadist valmistatud vett.

Spetsiaalne joogitass astronautidele

Kaaluta olekus on erakordselt keeruline ükskõik millist vedelikku juua, kuna see ei voola. Pudelist väljudes hakkab vedelik õhus hõljuma ja moodustama pallisarnaseid pilvi. Seetõttu joovad astronaudid vedelikke tuubist või kõrre kaudu spetsiaalsest kotist.

Probleemi lahendamiseks töötas USA kompanii IRPI eelmisel aastal välja spetsiaalsed tassid (pokaalid), kust on võimalik tavalisel kombel juua. Tassides Zero-G Cup ei liigu vedelik gravitatsiooni, vaid kapillaarefekti mõjul. Tasse on kahes suuruses: väiksemasse mahub 60, suuremasse 150 milliliitrit. Nüüd saab ka kosmoses kohvi või muud vedelikku juua Maa-inimese moodi. Uuest tassist kohvi joomist demonstreeris kaaluta olekus ühena esimestest 2015. aastal Itaalia astronaut Samantha Cristoforetti.

Kosmoses juustu teha ei õnnestu
Astronautide toidulaud pole just väga mitmekesine, mistõttu iga uue toiduaine lisandumine on tervitatav nähtus. Eriti veel, kui seda saab valmistada kohapeal, kosmosejaamas. Nii saadeti rahvusvahelisse kosmosejaama juustu tootmiseks konteinerid koorega ja juuretist. Eksperiment näitas siiski, et juustu kosmoses valmistada pole võimalik: segu ei hangu kaaluta olekus piisavalt.