Foto: KERLI SOSI
Mitmesugust
23. juuni 2017, 11:12

Lihavabasid jaane tähistav Elina Born: "Mina emana ei suruks oma mõtteviisi lastele peale."

Möödunud aasta juunis rääkis Elina Born Naistelehele enda elu energiast, motivatsioonist ja taimetoitluse teekonnast. Kui enamike eestlaste jaoks on sealiha sašlõkk jaanipäeva üheks lahutamatuks osaks, siis Elina Born katab oma toidulaua taimselt. Meenutame tema mõtteid taimetoitlusest!

Elina Born on juba keskkoolist saadik taimetoitlane. Lauljatar ei poolda loomade kasutamist karusnahatööstuses, ka tsirkus pole tema meelest loomade jaoks parim paik.

Stress, pinge ja läbipõlemine on märksõnad, mis iseloomustasid pärast eurolaval ülesastumist Elina lavapartneri Stig Rästa elu. Ka Elinale pole stress võõras: «Loomulikult on minulgi tulnud ette stressirohkeid perioode, aga mulle ei meeldi nendes väga kükitada. Kui stress tuleb uksele koputama, tunnen enda kehas suisa füüsilist valu ja seejärel oskan ka natuke rahulikumalt võtta.» Paraku on aga nii, et kui parasjagu on väga pingeline periood, ei jätku alati aega kogunenud pingeid leevendada.

«Siis tuleb lihtsalt asjadega tegeleda, kuni need on tehtud. Aga hulluks ei tohi minna, vaid tuleb leida aega ka endale ja vahel sügavamalt välja hingata.» Tegelikult on Elina stressist võitu saamise nipp küllaltki lollikindel. Tuleb lihtsalt lõõgastuda. Ja end täiesti välja lülitada, et ükski töömõte ei pääseks ligi. «Minul on selleks trenn – seal keskendun pigem füüsilisele võimekusele ja enese ületamisele. Eriti mõnus on näiteks hommikuti väljas jooksmas käia ja loodust nautida. Noh, nii palju kui meil seda Tallinnas on …»

Foto: KERLI SOSI

Selleks aga, et linnamelust eemale saada, põgeneb Elina maale, käib emal või isal külas ja üritab tegeleda asjadega, millega muidu igapäevaelus kokku ei puutu. «Hiljuti käisin näiteks isa juures ja aitasin tal seinu värvida. Ja annan siinkohal ka emale lubaduse, et tulen aeda rohima! Sellised tegevused aitavad huvitaval kombel väga hästi lõõgastuda.»

Lihavaba elu

Vähesed teavad, et Elina võitleb loomade õiguste eest – ta ei söö seetõttu liha, ei kanna karusnahka ega poolda ka loomade kasutamist tsirkuses. «Tegelikult olen olnud taimetoitlane juba mitu aastat. Kõik algas sellest, kui kirjutasin 11. klassis taimetoitluse kohta uurimistöö ning üllatuseks leidsin selle kohta väga palju materjali, » räägib ta õhinaga ning lisab, et seejärel tegi ta kaks kuud eksperimenti – kuidas on olla taimetoitlane. Elina möönab, et kuigi toidulaud polnud enam nii rikkalik, tundis ta end hästi. Kuidagi vaimselt puhtamana.

Foto: KERLI SOSI

Seejuures ei arva Elina, et peaks enda taimetoitlust kuidagi õigustama. Inimesel on ju vaba valik, kuidas ta enda elu elada tahab: «Kui inimene tunneb end hästi ja tahab süüa üht või teist toitu, peab ta ka selle tunnetuse järgi elama.»

Suurt diskussiooni on ühiskonnas tekitanud aga see, et paljud taimetoitlased «sunnivad» ka enda järeltulijaid sama joont jälgima. Kuidas käituks Elina sellises olukorras? «Mina emana ei suruks oma mõtteviisi lastele peale. Paratamatult kasvavad nad üles sellises keskkonnas ja on juba varakult teadlikud taimetoitumisest, aga arvan, et nad võiksid ise otsustada, mida soovivad süüa. Kindlasti oskavad nad ise valikuid teha – siis, kui juba suuremad on. Lõpuks ei oleks see minu jaoks mingisugune probleem, kui laste toidulaual olekski kala-, kana- või loomaliha.»

Elina on aga veendunud, et lihavaba elu sobib talle. Nüüd, Tallinnas elades on isegi lihtsam toidulauale huvitavaid maitseid leida, kuna valik on suurem. «Näiteks Rotermanni kvartalis avati hiljuti pood, kust leiab ka vegantooteid,» rõõmustab ta uue leiu üle.

«Ei» karusnahale

Elina on hingelt suur loomasõber – lemmikuid on tal olnud lapsest saati. «Kui ma olin üheksa-aastane, kingiti mulle kass, kelle nimetasin Tupsuks. Nüüd on ta juba 11! Kahjuks ma ei näe teda enam kuigi tihti, sest ta elab mu lapsepõlvekodus koos emaga, aga sellegipoolest on ta mulle täpselt sama armas kui aastate eest.» See pole loomulikult kõik – Elina armsaimate sekka on kuulunud veel hundikoer Pimm ning hamstrid Tondu ja Prunnu.

Võib-olla just seepärast, et tal on alati koduloom olnud, on Elina südames loomade poolt. Isegi kunstripsmeid ostes vaatab ta, et need oleksid ikka sünteetilised, mitte naaritsakarvadest. Loomulikult hoidub lauljatar ka karusnaha kasutamisest. «Esiteks pole meie kliimas nii külm, et peaks sooja saamiseks end loomanahaga katma. Ja tegelikult ei mõista ma neid, kes töötavad karusnahatööstuses – kuidas saab omavoliliselt otsustada kellegi elu üle?»

Igatahes on Elina mõtted siirad ja puhtad. Ehk aitaks, kui teisedki neid õige veidi viljeleks? «Tegelikult muudaks maailma paremaks paigaks see, kui inimesed armastaksid ja austaksid nii ennast kui ka teisi. Vähem viha, rohkem hoolimist ning rohkem viibimist looduses. Kõik algab iseendast.»

Foto: KERLI SOSI