HEAD JAHIÖÖD!: Otsekui kopsakat saaki soovides, panevad rebaselapsed keskööl ristteel lahku minnes koonud kokku.Foto: Küllike Rooväli
Inimesed
8. juuli 2017, 09:30

GALERII JA VIDEO | Kui tänav õhtul vaikseks jääb, ilmuvad välja meie nähtamatud naabrid (12)

Kuhu kaovad kassid, kes sööb koerte toidu ja miks vares poole öö ajal puu otsas karjub?

Kõigil on kiire ja tihti pole aega näha enese ümber varjatud elu – metsloomi. Kui aga peatuda ja natuke vaikselt oodata, saame teada, kellega me tegelikult ühes tänavas elame. Ja üllatusi jagub.

„Antsu ema seisis õhtul trepil ja tegi suitsu, kui rebane läks mööda, nende kass hammaste vahel.“ See lapse suust tulnud tsitaat kuulub meie küla klassikavaramusse, sest just sel moel sai üks naabrinaistest teada, et elab ühes tänavas rebasemammiga.

Kes elavad meie kodutänavas? Vaata õhtul vaikselt ja sa näed. Foto: Küllike Rooväli

Oma asemelt virguv koer uriseb keset ööd ja haugatab igaks juhuks. Tänavalt kostab vastu märksa kimedam haukumine. Rebane annab teada, et toas pikutavaid penisid ta ei karda. Praegu on öö ja tema on hoovi peal peremees. Ilmselt on meie koerte õhtune jalutuskäik mingil moel rebasemammile hinge läinud – kas on siis nina maas jälge ajanud jahikoer temast liiga lähedalt möödunud või tüütas igaõhtune pimesikumäng penidega proua ära. Igatahes ootavad meid hommikul majatrepil kaunid sulekirjalised rebasejunnid. Ja see pole esimene kord, kui rebane meid sel kombel tervitab.

Nendin, et naabermaja rebane on ülbeks läinud. Aga see on kord juba see äärelinnas elamise võlu ning ega naabreid saa valida – igaühele võib sattuda kõrvale mõni imelik või isegi totakas tegelane. Ja see ei pruugi kahjuks üldsegi mitte loom olla.

See, et rebasemammi on teinud naabri pea saja-aastasest tühjast palklaudast omale turvapaiga, näitab ainult tema nutikust. Vups, ülalt räästa alt sisse ja kindlas kohas ta ongi. Ja ega ta pole maja esimene elanik. Eelmine skvotter kadus sealt mullu pärast seda, kui naabruse kõige suurema maja perenaine oma kassi otsis. Pärast kahetsesin, et oli talle nüüd vaja mainida, et rebased öösel küla peal peremehetsevad. Linnast tulnud inimese jaoks oli see ilmselgelt liiga suur vapustus. Pärast seda olid lähikonna koerad nädal aega haiged, rebane aga kadus igaveseks. Küllap tegid oma töö tee äärde poetatud mürgiampsud. Või kes teab. Igatahes naabripoiss Antsu ema, kelle noore kiisujõmpsika oli sama rebane juba mitu aastat varem oma poegadele õhtueineks murdnud, looma peale pikka viha ei pidanud.

Loodus peab vastu

Kuigi uus rebane käib majas peidus, pole seal peenikest peret nähtud. Hoopis kuuepealine kitsekari olla ükspäev sama tare nurga tagant üle tee voorinud, sedastab sotsiaalmeedia. Ja loomulikult ei jää nad mitte kunagi minu kui lähima naabri kaamera ette, vaid poseerivad ikka naaberküla juhusliku möödakäija mobiiltelefonile.

Kuigi Tallinna kesklinna on siit vaid 20 minutit sõita, on meie asustusüksuse ametlik nimetus siiski küla. Vahel tundub aga, et tegu on hoopis looduskaitsealaga. Vaatamata kümnetele tuhandetele linnast väljarännanud inimestele, pole loodus vedelaks löönud ja peab meie majade vahel vapralt vastu. Siilide pahurat pobinat ja konnade kalpsamist ei tasu nimetadagi, rääkimata haigrute karjumisest, luikede hõigetest ning partide pladistamisest. Keset oma kodutänavat vaatasin pool tosinat aastat tagasi tükk aega tõtt täiesti ehtsa ilvesega.

Praegusel loomarikkal ajal, mil paljudel elukatel pojad, on aga kõige õigem uurida, mis tegelasi mu kodutänavas tänavu liigub. Õhtul koju tulles teeb punane karvakera mu auto ees uperpalli, jaguneb kaheks ja kaob ulmelise kiirusega võssa. Paar rebasepoega on otsustanud otse asfaldil maadlusmatši korraldada. Tasub vaid auto nurga taha seisma jätta ja vaikselt ootama jääda, kui karvakerad on tagasi. Nüüd on neid juba kolm. Üks naaber teab, et väikseid reinuvadereid on kokku kuus, kuid minul üle nelja neid korraga näha ei õnnestu.

Seevastu vahetuvad reinuvaderid pidevalt – kord ilmub välja üks gäng – tavapärased mustajalgsed, siis aga hakkab loomade rajalt laekuma imelikke, valgekirjute varvastega rebasekutsikaid. Ühel näib olevat vasaku tagasääre ümber koguni valge side, nagu oleks ta äsja traumapunktist putku pannud. Nende ema silman vaid kaugelt ja pole näha, kas imelik värvikombinatsioon on päritud temalt.

TRAUMAPUNKTIST PÕGENENUD? Ühe rebasepoja tagasääre ümber on justkui valge side. Foto: Küllike Rooväli

Mustajalgsete pesakonna ema on aga „riides“ šikile rannarajoonile kohaselt – vaatamata suvisele suusailmale on tal karv maha tulnud ja saba asemel sihib selja taha ainult pikk kiilas roots. See pole siiski uusim bikiinimood, vaid poegade toitmisest kurnatud rebasemammal on kallal kärntõbi.

Ometi ei sega see teda olemast hea ema. Ja mida teeb üks hea ema? Tuleb mööda külatänavat kandamiga, mis ähvardab rebase lõuad paigast nihutada. Oi, seal on hea kraam – närimata kondid, sekka kamarat ja ploomirasva. Võib ainult oletada, kelle peni praegu oma õhtusest portsust õnnetult ilma jäi. Varguse kaasosaline, väike rebasepoeg, üritab ema aidata, kuid mamma võtab sihikindlalt suuna võsas peituvale urule. Tahavad ju teisedki kõhu täis saada. Ometi pudeneb osa kandamist asfaldile ja teepervele ning kutsikatel jagub seal õhtul nuuskimist ja nokkimist veel tükiks ajaks.

MINA KA!: Emaga koos küla peal vargil käinud rebasepoeg püüab saagist osa saada juba enne koduurgu jõudmist. Foto: Küllike Rooväli

Kisub juba ööks. Mida pimedamaks läheb, seda rohkem kostab sisinaid, haugatusi ja oksade praksumist külatänavat ületavalt metsloomade rajalt. Raja juures võib tihti näha üle tee minemas kitsi, kuid praegu ukerdab sealt välja üks eriti arg tumedanahaline. Kährikuisanda pea kerkib rohukõrtest kõrgemale ja tiirleb nagu periskoop. Veendunud, et õhk on puhas, asub ta ettevaatlikult tee äärest rebaste õhtusöögi jääke otsima. Lõhn ju ometigi on, küllap leidub ka midagi hamba alla. Peagi kaob arg kährik metsa poole. Vares, kes peaks juba ammu õndsa und magama, karjub aga teda märgates hoiatuseks üle küla.

ETTEVAATLIK: Pea püsti, uurib kährik, kas tee on ületamiseks ohutu. Foto: Küllike Rooväli

Eelviimane õhtune buss keerab meie tänavasse. Rebasepoeg, kes on sattunud tulede valgusvihku, kaob teepervelt kui välk. Buss poetab ristmikule maha külamammi, kes asub tühjendama oma postkasti. Tädike krabistab ajalehtedega, teda vahib aga suurisilmi vaid poolesaja meetri kaugusel keset asfaltteed tardunud sokk. Tädi paneb postkasti lukku ja lonkab kodu poole, sokk jalutab rahulikult mööda loomarada võssa.

Tegu on ilmselt sama sarvekandjaga, keda on üks naaber öösiti koos kolme kitsega oma maja taga magamas näinud. Äsja lõppenud innaaja võitlused on jätnud soku sarvekroonist järele vaid poole. Kahekorra murtud ja justkui ehtena alla rippuv sarv annab tunnistust, et paar nädalat tagasi küla tagant metsast kostnud metskitseisandate võitlust saatnud vihased möiratused polnud asjatud.

VÕITLUSEST TULNUD: Meie tänava sokk on hiljutise innaaja võitlustel ühe sarve kahekorra murdnud. Foto: Küllike Rooväli

Kell saab pool kaksteist, tänavavalgustus süttib ning olen ära toitnud juba küla kõik sääsed. Siis ilmub aga metsarajalt kährikuemand, kes vantsib otsejoones üle tee metsa. Selle aja peale on tagasi ka rebasepojad, kes mängivad edasi oma müramismänge, mille menukaim osa tundub olema teistele selja tagant selga hüppamine. Kui üks leiab mingi saagi, olgu see siis hiir, konn või lihtsalt sitikas, kaitstakse seda kiivalt kaaslaste eest, ajades saba sõbra suunas rulli.

RÕNGASSABAD: Põrsatempude vältimiseks keeravad rebasepojad oma saaki kaitstes sabad rõngasse ja ronivad kasvõi sõbrale otsa. Foto: Küllike Rooväli

Müramine maksab kätte – vaiksel mootori urinal saabub linnamaastur, mille juht hakkab segadusse sattunud rebastest telefoniga pilte plõksima. Üks reinuvader tormab segaduses tee peale, teine kaob võssa, kolmas surub kõrvad maadligi ja hiilib vaikselt minema.

Järgmisena üllatab mürajaid naabrimees, kes siirdub õhtusele jalutuskäigule. Tema pärast rebased aga väga ei muretse, sest vaikse mööda metsi kolajana on ta üsna nendesarnane. Käes on südaöö. Iseseisvat elu õppiv rebasekamp siirdub pärast tänavaääre läbiuurimist jahiretkele – igaüks ise suunda. Kaks rebasepoega seisatavad justkui head jahti soovides hetkeks ristmikul ja panevad ninad kokku. Publikul on aeg koju minna.

HEAD JAHIÖÖD!: Otsekui kopsakat saaki soovides, panevad rebaselapsed keskööl ristteel lahku minnes koonud kokku. Foto: Küllike Rooväli