Loomad

Inimesed ja sipelgad: sarnasemad, kui arvata oskame (4)

Piret Pappel, 15. juuli 2017 04:00
METSAKUKLASED: Nii inimestel kui sipelgatel on palju ühiseid jooni, mis lubavad populatsioonidel plahvatuslikult kasvada. Näiteks suudavad nii inimesed kui sipelgad grupis koostööd teha siis, kui nad üksteist isiklikult ei tunne.Foto: Vida Press
Virga inimese kohta öeldakse, et usin nagu sipelgas. Sipelgad murravad tõesti kõvasti tööd teha, samuti sarnanevad paljud nende elukombed hämmastavalt inimese omadele. Mida suuremaks kasvavad inimasulad, seda rohkem võib leida ühiseid jooni.

Inimeste "hiigelkolooniad" – linnad ja linnastud – meenutavad üha enam ühiseluliste putukate elupaiku. Ahvikari on küll keerukas sotsiaalne struktuur, kus enda olemasolu eest peab võitlema, kuid ükski teine inimahviliik pole varem elanud nii suure karjana koos. Šimpansid ega orangutangid pole kunagi pidanud pead murdma, kuidas korraldada hiigelsuure asula toidumajandust ja liiklust.

Samal teemal

Mesilastele ja sipelgatele on seevastu selline elukorraldus tuttav. Suures mesilasperes võib olla pea sada tuhat elanikku. Maailma suurimad sipelgakolooniad elutsevad troopilistes vihmametsades. Sealsetes lehelõikajasipelgate kolooniates võib olla 6-7 miljonit isendit. Sadu ja isegi tuhandeid pesi ühendavates superkolooniates aga võib olla triljoneid elanikke. Üks maailma suurimaid on ilmselt Argentiina sipelgate superkoloonia, mis laiutab USAs ligi tuhandel kilomeetril ja ulatub San Franciscost Mehhiko piirini.

Nii meil kui sipelgatel on palju ühiseid jooni, mis lubavad populatsioonidel plahvatuslikult kasvada. Näiteks suudavad nii inimesed kui sipelgad grupis koostööd teha siis, kui nad üksteist isiklikult ei tunne. Sipelga jaoks piisab teadmisest, et kõrvalrajal okkaga rügaja on pesakaaslane. Ja ka talgutel lohistavad inimesed meelsasti palki koos naaberküla meeste kaugete sugulastega, keda nähakse esimest korda elus.

Ühised kombed või ühine lõhn?

Tõsi, äratundmise mehhanismid on meil erinevad. Inimesele annab identiteedi näiteks ühine töö, keel või kombed. Sipelgad saavad oma kaaslaste kohta vajaliku info lõhnaainete ehk feromoonidega. Neid tootvad näärmed on üle kogu sipelga keha laiali. Kaaslase lõhna tajumiseks kasutab sipelgas tundlaid. Bioloogid on avastanud ligemale paarkümmend eri lõhnasignaali, millest igaüks kujutab endast nö keemilist sõna, millest kogu pesa ühtmoodi aru saab. Nii võivad lõhnad suunata karja sipelgaid näiteks vaenlasi tõrjuma või saaki püüdma ja anda märku suhkrurikka maiuse asukohast. Kui sipelgas laiaks astutakse, hakkab see kohe eritama erilist lõhna, mis annab teistele märku, et ligiduses varitseb oht. Ühes pesas elavad sipelgad tunnevad üksteist ära samuti feromoonide abil ning ka emasipelgas ning töölised lõhnavad erinevalt. Eri liikide feromoonkeel on loomulikult pisut erinev.

Looduse ja ühiskonnauurijate kinnitusel sarnanevad sipelgapesad inimeste kogukondadele ka selle poolest, et nende kasvu suudab pidurdada ainult keskkonnakatastroof. Samas oletavad mõned teadlased, et nii sipelgate hiidkolooniad kui inimeste hiidlinnastud ehk megapolised võivad mingil hetkel hakata kokku varisema. Näiteks on oletatud, et kui üks sipelgapopulatsioon on nii suur, et selle keskel elutsejad enam ääremaade elanikega üldse kokku ei puutu, tekib võõristus, feromoonikeele keemilised sõnad võivad hakata moonduma ja kogu hiidstruktuur hakkab lagunema. Tõenäoliselt kulub hävinguks küll sadu ja sadu aastaid.

Tapame ja matame sarnasel moel

Samuti rõhutavad putukauurijad, et nii inimene kui sipelgad on ühed vähesed liigid, kes peavad sõda. Kiiresti kasvava sipelgapesa elanikud on võimelised naaberpesa territooriumile tungima ja selle endale võtma. Nimelt on igal sipelgal elus üks suur eesmärk: teha kõik, et tema pesa elaks mõnusalt ja võimalikult kaua. Kui napib toitu, ehitusmaterjali või midagi muud, asuvad töösipelgad oma pesa nimel sõtta, et ema saaks munemist jätkata ja koloonia püsiks. Inimeste ja sipelgate sõjad on küll mõlemad ühtviisi halastamatud, kuid neis konfliktides on üks suur erinevus: vallutatud pesa emasipelgad tapetakse ja kaotajatega ei sigita.

Haavatute ja surnute eest kannavad sipelgad seevastu korralikult hoolt. Aafrikast on teada sipelgaliike, kes termiitidega sõdides panevad lahinguväljale valvesse erilised tööliste salgad, kelle ülesandeks on võitlusvõimetuks muutunud pesakaaslaste päästmine. Selline käitumine on kogu kolooniale kasulik: pesa kaotab vähem täisealisi liikmeid ja vigastatud saavad paranedes uuesti teiste heaks tööle asuda.

SURNUMATJA: Igas sipelgapesas töölised, kelle ülesandeks on kõik koolnud lõhna abil üles leida ning pesast välja tassida. Kadunukesed viiakse surnuaeda, mis asub pesast kaugemal. Pildil tassib metsakuklane surnud kaaslast pesast eemale. Foto: Vida Press

Ka surnumatjaid on sipelgapesades terve rodu. Suures koloonias sureb iga päev mitusada töölist loomulikku surma. Kui laibad jääksid pessa, võiksid levida nakkused. Samuti hakkaksid surnukehade virnad töösipelgate liikumist takistama. Seetõttu on igas sipelgapesas töölised, kelle ülesandeks on kõik koolnud lõhna abil üles leida ning pesast välja tassida. Kadunukesed viiakse surnuaeda, mis asub pesast kaugemal. Paljud liigid laovad pesakaaslaste laibad kenasti riita. Sipelgate matuserituaali kirjeldas juba Rooma loodusloolane Plinius, kes pidas seda üllatavalt inimlikuks.

Samal teemal

31.06.2018
VIDEOD | Turovski sipelgapesa lõhkunud noortest: tõprakari!
19.00.2018
Haruldane pisikaslane sai ellujäämiseks uue lootuse
24.07.2017
KULLA NIMEL: Brasiilia valitsus andis loa vihmametsas kaevandada