Loodusfotograafi elu metsas pole meelakkumine: „Suurem osa ajast on istumise rõõm.“ (34)

“Oli talvine aeg ja sõitsin autoga. Nägin, et kivi otsas istus merikotkas, kelle küünte vahel oli verine valge jänes. Kui ma siis väriseva käega kõrvalistmelt fotoaparaadi võtsin, aknast välja suunasin ja nuppu vajutasin, sain murdosa sekundiga aru, et mu aparaat pole sisse lülitatud,” kirjeldab fotograaf Jarek Jõepera oma karjääri üht valusaimat momenti, sest hetk hiljem oli lind oma saagiga läinud.

Ligi kuu aega tagasi aasta loodusfotograafi tiitliga pärjatud Jarek Jõepera sõnul ongi sellised hetked ehk kõige meeldejäävamad. Ta ei mäletagi, millal tekkis huvi loodusfotode vastu. Esimesed kaadrid olid igatahes päikseloojangutest ja kassidest. “Nagu kõigil!” naerab Jõepera.

20 aastat päevapiltnikuna töötanud Jõepera pole kassipiltidega piirduma jäänud: “Ma pildistan inimesi, ma pildistan objekte, pildistan tehnilisi asju, reportaaže – peaaegu kõike, väljaarvatud allveefotograafia ja moefoto. Neid ma tõesti ei tee – need pole minu žanrid,” ütleb ta, et vaimutoitu annavad oleskelud metsas. “Kui ma olen kaua aega metsas olnud, siis ma tahan inimesi pildistada ja kui ma olen inimesi pildistanud, siis ma tahan jälle metsa minna. Ainult ühega ei toidaks oma hinge ära.”