MAAKOER VAJAB TALVEKS PERENAIST: on nõus ketis olema! (15)

Seni maakodus elanud Ira läheb peagi linna haiglasse ja seejärel kolib ühetoalisse korterisse. Paraku ei saa ta neljajalgset sõpra kaasa võtta: vanaproual pole lihtsalt jaksu, et suurt koera mitu korda päevas kõrgelt korruselt õue jalutama viia. Letaalse lõpuga süstiga perenaine aga kindlasti leppida ei taha. Nii olekski Reksile kiiresti vaja uut talvekorterit. 

Kuus aastat tagasi suri Ira truu koer vanadussurma. Tal polnudki plaanis enam uut sõpra võtta ning Tartumaal Nõo aleviku külje all veeres elukene oma igapäevast rada. Kuni ühel päeval kostus raadiost teade, et koer otsib kodu. „Olin just paar kuud tagasi oma vana koera matnud. Ühelt poolt jäi südamesse auk, aga samas on ka teada, et juba keskeas krantsi ei taha keegi. Sõitsime siis Valgamaale Tõrvasse ja tõime Reksi ära,“ meenutab Ira.

Jäneste hirm kanavalvuriks ei sobi

Reksi eelmine perenaine viidi haiglasse ja temast ei olnud enam koera eest hoolitsejat. Toona nelja-aastane peni osutus südamlikuks loomaks. „Läks aasta, enne kui ta minuga jäägitult leppis. Aga ka siis ajas ta kohe kõrvad kikki, kui tema vana perenaise nime nimetasin,“ räägib Ira.

Eile võttis pika keti otsas olev Reks kontvõõrad vastu professionaalse haukumisega. Kui perenaine välja tuli ja sõbralikult juttu ajama hakkas, võttis elunäinud loom vabalt ja liputas saba. „Ta on tegelikult väga hea iseloomuga koer. Sageli on nii, et kett teeb koera tigedaks, aga tema on ikka vana hea Reks,“ kiidab Ira oma sõpra.

Selgub, et Reks armastab lisaks krõbinatele maksa ja muna ning võtab seeniorieaski osa spordiüritustest ehk ajab innustunult palli taga. Samas lisab koera perenaine, et nii sile poiss Reks ka nüüd ei ole: nimelt on eakas sõber kohalike metsjäneste hirm ning rebib neid nähes end ka rihma otsast lahti.

„Muidu annab käppa ja istub, aga kui jooksu paneb, siis ei taha ta käsklusest „siia“ aru saada. Kuna minul pole enam jaksu teda rihma otsas kinni hoida, siis tulebki tal leppida ainult ketiga. Aga ta lepib sellega hästi,“ räägib Ira.

Parasjagu helistab keegi Ida-Virumaalt ja küsib, kuidas Reks kanadega võiks klappida? Nimelt elab Mäetaguse kandis vanem naisterahvas, kellele just eakam koer seltsiks sobiks. Ira tõdeb, et Reksist ja kanadest saab vaevalt südamesõpru.

Sugupuud pole, dokumendid on

Kuigi õilsat päritolu tõendavaid sugupuupabereid Reksil pole, on tal pass, kus on kirjas ka kõik vapralt talutud marutaudisüstid. „Juba tema eelmine perenaine pidas korralikult passi. Poolteist aastat tagasi käisime Reksiga arsti juures. Tal on vähk, aga paistab, et see on isegi taandunud. Kuigi Reks on suur koer, on tal tagajalgadega kõik korras ja energiat tal jagub. Isegi nii palju, et kevaditi tuleb pruutegi eemale peletada. Isaste peale on armukade,“ muigab Ira.

Reks lastakse ööseks ja talviti kõrvalhoonesse magama, kuna kuuti pole ta omaks võtnudki. Ira käis ka koerte varjupaigas võimalusi uurimas, kuid sealt tõdeti, et noorematelgi on vähe šansse uut kodu leida. „Vaevalt et Reks varjupaigas kaua vastu peakski. Pideva helluseta jääks ta haigeks,“ arvab Ira.

Ira võtaks kevadel oma sõbrakese enda juurde maale ka tagasi, kui keegi oleks nõus tema eest talvel hoolt kandma. Aeg aga tiksub ja kahe nädala pärast tuleb koera nüüd juba teisel perenaisel Iral minna linna haiglasse. Ira loodab: „Aitasin kunagi Reksi hädast välja, ehk leidub ka nüüd keegi, kes on valmis teda aitama.“