Linnu-uurijad mures: tuhanded jahituristid suunduvad sügiseti Eestisse veelindude tapatalguid pidama (27)

Jahiseaduse kohaselt on igal maaomanikul õigus korraldada oma maal väikeulukijahti (sinna hulka loetakse ka linnud) ja sõlmida kokkulepe jahindustegevuse korraldamiseks oma territooriumil. Linnusõbrad näevad aga selles ohtu, sest mitmed maaomanikud kasutavad seda õigust jahiturismi pakkujana täiel määral. „Seda soosib paraku Eesti seadusandlus, mis annab võimaluse eirata Eesti jahinduse head tava ning küttida arutul hulgal linde, mille arv selgub pärast jahihooaja lõppu,“ selgitab Eesti ornitoloogiaühingu (EOÜ) kommunikatsioonispetsialist Meelis Uustal.

EOÜ on juba kolm aastat osalenud läbirääkimistel ja aruteludel seaduseparanduste tegemiseks, kuid see ei ole paraku lahenduseni viinud. „Tuhanded jahituristid suunduvad sügiseti Eestisse, kuna siin, rändeteede ristumiskohas, saab osa võtta nii legaalsetest kui ka illegaalsetest veelindude tapatalgutest,“ ütleb Uustal. 

Ornitoloogiaühingule teadaolevalt tuleb enim linnujahituriste Eestisse Itaaliast ja Soomest. Veelindudest kütitakse peamiselt parte ja hanesid, seda vastavalt 20. augustist 31. oktoobini ning 20. septembrist 30. novembrini. 

Vastavalt Eesti seadustele võib siin jahti pidada välisriigi kodanik, kes kodumaal omab jahitunnistust ja relvakandmisluba. Välisriigi kodanikule väljastatakse Eestis asuva jahipiirkonna omaniku või kutsuja taotlusel välismaalase jahitunnistus.

Eesti jahimeeste seltsi tegevjuhi asetäitja Andres Lillemäe kinnitab, et ka Eestist pärit gruppidele korraldatakse välismaale jahireise. „Enamuses käiakse Euroopas: Poolas, Tšehhis, Ungaris. Käiakse ka Skandinaavias. Mõnikord ka Aafrikas ja Ameerikas.“ Ta lisab, et Eesti jahituriste, kes välisriikidesse küttima kipuks, on vähe. „See ei ole massiline. Kokku 20-30 inimest aastas.“ Lillemäe sõnul tegeleb Eestis jahireiside korraldamisega vaid paar ettevõtet.

Seaduslikud tapatalgud

EOÜ tegevdirektor Andres Kalamehe sõnul ei ole end õigustanud lootus, et aja jooksul paranevad teatud jahikorraldajate ja jahituristide mentaliteet ning austus Eesti jahinduse hea tava vastu. „Enamiku Eesti linnuküttide jaoks on jahinduse hea tava järgimine iseenesest mõistetav ja EOÜ poolt välja pakutud lahendused ei mõjutaks neid niikuinii. Seepärast on huvi puudumine seaduslike tapatalgute lõpetamiseks arusaamatu,“ sõnas Kalamees. 

Keskkonnaministeeriumi asekantsler Marku Lamp ütleb, et jahipidamise korraldamisel lähtub ministeerium kokkulepetest, mis said tehtud jahiseaduse koostamisel. „Seal arutati võimalikud probleemkohad kõikide huvirühmadega läbi ning konsensuslikult jäeti võimalus ka maaomanikele väikeulukitele jahti korraldada.“

Küll aga tunnistab ministeerium, et linnujahi korraldus pole kõige parem. „Vastab tõele, et keskkonnaministeeriumis on juba mõnda aega koos käinud töögrupp eesmärgil, et linnujaht oleks paremini korraldatud. Keskendunud oleme nii jahi üldisele korraldamisele, lindude arvukusele kui ka rändeteedele ja regulatsioonide muutmisele. Töögruppi kuuluvate ornitoloogide ettepanekute tulemusena on juba tehtud mitmeid muudatusi – näiteks keelatud jahipidamise rongale, haigrule, hahale ja aulile. Samuti on hilisemaks lükatud hanejahi algus,“ selgitab Lamp. 

Asekantsler lisab, et iga kord on selles töögrupis ühiselt arutatud ka maaomanike õigust väikeulukite jahti korraldada. „Peaasjalikult on see õigus maaomanikele antud selleks, et anda neile võimalus reguleerida ulukite arvukust omal maal. Selleks on maaomanikul õigus nii ise jahti pidada, kui kaasata vajadusel selleks ka teisi isikuid. Linnujahil on kohati tõesti olnud probleemiks maaomanike vähene teadlikkus jahi korraldamisel.“

Kuid maaomanikele linnujahi keelamise asemel eelistab keskkonnaministeerium nende teadlikkuse tõstmist. „Täiendavalt oleme tõhustanud probleemi lahendamiseks ka järelvalvet, millest viimati tehtud kokkuvõtted näitavad olukorra selget paranemist,“ märgib Lamp.

Elektroonilised peibutised ja pliihaavlid

Vähe sellest, et maaomanikud lasevad jahituristidel endal kinnistu kohal lendavaid linde kõmmutada, kasutavad mõned jahimehed lindude küttimiseks ka ebaseaduslikke vahendeid, lisab EOÜ kommunikatsioonispetsialist Meelis Uustal. Näiteks elektroonilisi peibutisi, mis imiteerivad linnuhäält.

Uustali sõnul registreeritakse igal aastal mitmeid selliseid juhtumeid, kuid ilmselt on probleem veel ulatuslikum ning suur osa säärastest juhtumitest avalikkuseni ei jõua. „Elektrooniline peibutamine on keelatud, kuna võimaldab linde liiga hõlpsasti laskeulatusse meelitada ja võimaldab suure hulga linde lasta ilma vaeva nägemata,“ selgitab ta. 

Ka on linnujahis alates 2013. aastast keelatud pliihaavlite kasutamine, kuid harvadel juhtudel on seda ikka ette tulnud. „Plii on mürgine aine kõigile elusolenditele. Pliihaavlid reostavad ka veekogusid. Veelinnud neelavad haavleid muu toiduga koos alla, mis põhjustab neil letaalse mürgistuse. Kui röövlinnud, näiteks merikotkas, toituvad mürgitatud lindudest, siis saavad ka nemad surmava pliidoosi. Merikotkaste puhul on pliimürgistus endiselt üks suuremaid hukkumise põhjuseid,“ selgitab Uustal. Ta lisab, et plii on mürgine ka inimestele – pliihaavlitega lastud partide-hanede söömisel jäävad haavlitükid märkamatuks.