ÕL VIDEO | NAISED VERSUS SÜGIS: kas langenud lehtede vastu tasub lahingusse minna lehepuhuri, reha või luuaga? (63)

1. koht. Lehepuhur pani pika puuga ära

Valisin lehekoristamise katsetamiseks lehepuhuri. Olen varem näinud vaid selliseid isendeid, mida käes hoitakse, kuid minul tuli tegemist teha sellisega, mis käis selga nagu seljakott. Hea mugav ja nii kui nuppu vajutasin, hakkasid lehed laiali lendama. Minu plats sai puhtaks minutiga ja ühtki kriitikagrammi selle pihta saata ei saanud.

Pean tunnistama, et üheksa kilo kaaluv puhur tegi selja märjaks ja tiba kangekski. Kui sellega mitu tundi ringi vehkida, jääb selg ilmselt päris haigeks. Üldiselt on lehepuhur üsna mugav riist, kuigi pläriseb päris kõvasti, ajab bensiinihaisu välja ja vibreerib seljas. Saan hästi aru linnainimeste murest, kui kojamees hommikul vara akna all sellega põristama hakkab ja keegi magada ei saa. 

Kui lehtede hunnikusse ajamine pole prioriteet, on lehepuhuriga ka täitsa lõbus ringi vehkida. Seda ma küll ette ei kujuta, kuidas lehed ka kenasti ühte hunnikusse saaks. Muidugi võib see asi ka minu olematute oskuste taha jääda. 

2. koht. Kvaliteetse rehaga saab kiiresti suure lehekuhja 

Kvaliteetse rehaga teeb kiirelt suure töö ära. Parima tulemuse saamiseks võiks reha olla lai ja kerge ehk siis vastupidavast plastist. Siinkohal meenub vanaaegne raudreha, millega vanaema saatis mind hoovi koristama. Raudreha teravate pulkade vahele kippusid sügisesed niisked lehed kinni jääma ja iga viie minuti tagant tuli, selg kookus, urgitseda reha vahelt lehti välja, sest muidu kannatas töö kvaliteet – ummistunud pulgad lihtsalt enam ei haaranud uusi lehti. 

Lühikeste pulkade ja kergete rehadega seda muret ei ole. Hoogsalt riisudes saab korralikku lehehunniku kokku üllatavalt kiiresti ning seda isegi siis, kui paks lehevaip ulatub peaaegu pahkluuni. Minul võttis maatüki puhastamine tempokalt töötades aega minut ja kolmkümmend sekundit. Tuleb tunnistada, et riisumine võttis veidi võhmalegi ning üleriided tundusid liiga paksud olevat. Aga kui näed kohe tulemust, siis töö lausa lendab käes ning tekib tunne, et kui nii libedalt läheb, võiks suuremagi platsi ette võtta. 

Jahedas sügisilmas on lehtede riisumine hea sport, mida võib istuvale kontoriinimesele soojalt soovitada. Ka silm rõõmustab nähes, kuidas kaootilisest lehemerest tekivad ühtlased hunnikud.  

3. koht. Usin luuasahin ei vii tulemuseni

Lapsepõlvest Võrumaal mäletan ma seda, et vastu naabritädi koduust nõjatatud luud tähendas, et ta on linna või turule läinud. Luua teine sihtotstarbeline funktsioon on olla sõiduvahendiks Blocksbergi mäele pidutsema sõitvatele nõidadele. Aga ennäe imet – sellega saab hea tahtmise juures ka õue pealt lehed hunnikusse pühkida.

Kolleeg hõikab „start!“ ja stopper läheb käima. Haaran luuavarrest entusiastlikult kahe käega kinni ja hakkan etteantud muruplatsi lehtedest puhtaks kaapima. Alguses on päris mõnus – sügispäike paitab nägu ja luud sahiseb mööda tammelehtedega kaetud muru päris usinasti. Olen aga kindel, et asfaldil või kruusal oleks see vana kooli töövahend palju efektiivsem.

Kui paar minutit on möödunud, tunnen pinget kõhulihastes. Üsna pea hakkab luuavars minu siidikäppadele ville hõõruma. Silmanurgast aga näen, et üle poole platsi on veel lehtedega kaetud. Hoog raugeb ning liigutused muutuvad järjest aeglasemaks. Suure naeru ja vingumisega saan lõpuks suurema osa lehti kuhja pühitud.

Õpetaja ütleks selle peale aga: „Istu, rööbastega kolm!“, sest platsil, millest minu luud üle käis, lamab iga paari sentimeetri järel ikkagi mitu puulehte. Stopper läheb kinni ja minu uueks isiklikuks rekordiks luuaga lehtede pühkimisel saab viis minutit. Võrreldes kolleegide tippaegadega lehepuhuri ja rehaga töötades on see väga nadi tulemus, mistõttu väidan, et murult lehtede koristamiseks on luud sama efektiivne kui kiilaka jaoks kamm.