GALERII JA VIDEO | Farmiloomade turvakodus elavad kõrvuti supipotist pääsenud hani, pruudi kaotanud kukk ja Pilpaküla kitsed (18)

Kui farmilooma pidamine käib üle jõu, ei tehta loomast vorsti, vaid viiakse Matsalu rahvuspargi veerel asuvasse farmiloomade turvakodusse. Vähemalt selline on saatus Ranna rantšosse antud ligi 250 looma ja linnu jaoks. 

„Külmaga pressisime kõik siia lauta,“ tutvustab perenaine Ande, astudes majapidamise südames olevasse hoonesse. Kokku on rantšos ligi 500 looma ning päris kõiki laudas tegelikult pole: veised, hobused ja sead on omaette. Kuid muid pudulojuseid leiab hoonest küll. Nokk taeva poole, patseerib latrite vahel Ivan. „Minu esimene hani,“ tutvustab Ande. „Temaga olen ma juba 16 aastat koos olnud.“ 

Ivanist farmiloomadele peavarju pakkumine alguse saigi. „Ma arvan, et ta oli perenaise lemmik ja ta ei tahtnud teda lihtsalt potti panna,“ meenutab Ande, et hane vastu võttes oli talle öeldud, et lind on juba vana. Kas meenutused supiks saamise ohust või tõigast, et külalised ei paku talle leiba, avab Ivan noka ja hakkab ussi moodi sisisema „No mul ei ole sulle midagi anda! Kõik kardavad sind, sa oled nagu uss!“ hurjutab Ande naerulsui.

Esmalt hani, siis hobused ja seejärel kõik muu

Pärast Ivani pakuti Andele juba vanaks jäänud ja kurjaks muutunud hobuseid, kes sobisid karjatama toona Soomaal asunud majapidamises jõeääri. „Ja siis mul tekkiski selline idee, et las nad siis olla. Mingit vahet ei ole: see on ju nagu elustiil,“ sõnab ta. Jutud paigast, kus farmiloomadest ei tehta šašlõkki, hakkasid levima suust suhu. Siis pakuti Andele juba kitsi. „Kui juba hobuseid oli, ruumi oli, maad oli... ma olen pehmo selle koha pealt. Kui ikka inimene oma loomast ilusasti räägib, pisar silmis, ja ta ei taha teda kuhugi panna... niimoodi nad kogunenud on.“ Ehk kuigi farmiloomade varjupaiga mittetulundusühingu asutas Ande möödunud nädalal, on ta loomadele turvalist peavarju pakkunud juba aastaid. Peamiselt satuvad Ande juurde loomad näiteks siis, kui talupidajad kolivad naaberriikidesse või siis, kui looma omanik läheb vanadekodusse või lahkub elavate seast. 

Hoolimata arvukast karjast, teab perenaine iga pudulojuse nime ja lugu. Sulelisi eraldava latri peal kireb jutuajamise vahele kukk, kes kaotanud oma kallima. „Siit pundist ei sobi talle mitte keegi,“ osutab ta aedikus siblivatele lindudele. „Mul on üks valge pang ja kummalisel kombel on ta selle omale pruudiks võtnud.“ Igal nurgal võib kohata uudishimulikke kitsi, nii noori kui vanu. Paljud talled on Tallinna lennujaama taga asunud Pilpakülast pärit loomade järeltulijad. „Päris mitme viimase minilooma talu loomad on ka meil: Pihlaka talu, Haapsalu lähedalt, Põlvast kuskilt... Neid on ikka päris palju,“ märgib ta.

Poolesaja pudulojuse asemel sada looma

Ande selja taga mugivad samal ajal ühest kausist lõunasööki kitsed, oinas ja hobune. „Teiste hobustega ta kokku ei sobi, aga kitsed, palun väga,“ selgitab perenaine. „Parem olgu ta nendega koos kui päris üksi.“ Kui küsida aga kakluste kohta, sülitab ta kolm korda üle õla. „Kui ma näen et mõni loom teistega sobi, siis ma lihtsalt eraldan ta ära, aga neid on ülivähe. Mingi aeg istub [loom omaette] ja ongi kõik korras,“ sõnab ta. „Seda ma olen ka aru saanud, et enamik loomi tahab elada paaris. Isegi kui nad on eri liigist. Peaasi, et nad üksteist ära ei maga – merisiga päris hobusega kokku ei pane, ta tõmbab selle nuusutades sõõrmesse.“

Ande tunnistab, et märgiliselt palju palveid pakkuda loomale kodu tuli eelmise aasta lõpus. „Praktiliselt iga päev oli mul postkastis kiri, et siin on kaks kitse, siin on üks kits ja sokud. Aga kõike ma ei suuda vastu võtta.“ Juhtub sedagi, et inimesed ei anna talle loomade kohta täit infot. Näiteks vabariigi aastapäeva paiku nõustus ta vastu võtma ühe tegevuse lõpetanud Lõuna-Eesti talu 50 looma. „Ma naeran, et me tegime Eesti Vabariigile kingituse. Tuli sada looma. Ma lugesin kolm korda üle...“

„Kusjuures kõige kummalisem, need loomad, kes tulevad, käituvad selliselt, nagu oleks nad siin eluaeg elanud. Nad nagu tajuvad ja tunnevad ära, et see on nende pääsemine,“ ei saa ta mõtet lõpetada, sest Pilpakülast pärit kits nimega Mooses nühib end vastu Õhtulehe fotograafi. „Avaldab armastust,“ selgitab Ande. „Minu üks eesmärk on see, et nad ei oleks ainult minuga sõbralikud ja rahulikud, vaid kõigi inimestega.“

Sõbralikuks treenib ta küülikuidki. Heinaküüni püstitatud aedikusse ronides selgitab ta, et pikk-kõrvadega ühes istudes ja neid paitades püüab ta harjutada loomi inimestega. „Siis on neid hea väljasõitudele kaasa võtta, sest siis nad ei karda inimest ja tulevad juurde.“ Väljasõitude all mõtleb Ande näiteks loomade näitamist laatadel. „On olnud probleem, et oi, nad on ikka piinatud ja nii palju loomi ühes aias: aga te näete, mis siin on, nad on kodus täiesti samasugustes tingimustes. Ja kui me neid auto peale paneme, siis on meil tegu sorteerida välja, kes kaasa saavad,“ kirjeldab ta. „Kui ma teen väravad lahti on kõik kohe auto peal. Enne mind! Ja siis nad vahivad… mul on tegu, et neid sealt maha saada.“ Ka laatadelt koduteele asumisega on probleeme, sest sageli ei taha loomad enam ära minna. „Kui oleme juba kolm päeva ära olnud, siis tulevad hea meelega.“

Vilja ja söögipoolist kasvatatakse ka ise

Loomade näitame võib anda küll korraks leiva lauale, kuid küsimus jääb siiski: kuidas selline kari ära sööta? „Eks aitab kindlasti see, et me kasvatame ise hästi palju köögivilju. Heina teeme ise, osaliselt tuleb ka juurde osta ja teeme ühe kindla laoga koostööd – saadab iga nädal päris palju peete, kapsalehti, üle tähtaja läinud asju, transpordikahjustusi saanud asju ehk seda, mida poodi enam saata ei saa,“ loetleb Ande. „Ja muidugi teeme laagreid ja on inimesi, kes toetavad.“ Suviti on perenaise sõnul taluhoov lapsi täis, olgu need tulnud siis laagrisse või malevasse – ühtekokku suudab ta ära majutada 80 inimest.

Kõigele lisaks loomi ka müüakse, kuid enne tehingut veendub perenaine, et kirvepaku asemel ootab neid pikk elu. Kes looma osta ei taha, saab seda ka sümboolse summa eest laenata. „Kerge on neid pidada, sest nad tahavad suhelda ja ei jookse ära - nad on harjunud inimestega,“ ütleb Ande, et tema loomad on täielikud inimkaaslejad.

Kuid vastab see tõele, et ühtki looma talus lihaks ei tehta? Ande ei varja, et talus on veisekari. „Hästi palju käib siin veganeid uurimas, et kuidas me ja mismoodi midagi teeme.“ Mida neile ütlete? „Ütlengi, et inimene on ja jääb liha sööma - sinna ei ole midagi teha,“ vastab ta. „Aga kindlasti mitte sellistes tingimustest nagu tänapäeval tapamajas tapetakse... Oluline on, milline on looma lõpp... Põmm ja kosmos – kõige õigem oleks karjamaal,“ sõnab ta ja tunnistab, et kahju on ikkagi. Lemmikuna peetavaid loomi kunagi lihaks ei tehta. 

Šaakaleid vastu ei võta

Kõige rohkem on loomadest hobuseid ning nendega on seotud ka talupidamise suuremad plaanid. „Me kasvatame tori, raskeveo ja eesti tõugu hobuseid, aga siin on ristandeid ka,“ kirjeldab ta ja lisab, et peale müügimõtete hoitakse nende abil korras ka mereäärset 15 kilomeetri pikkust rannariba ja pea 350-hektarilist maad. Tulevikus on plaanis mõnest neist koolitada välja ka teraapiahobune.

Kus on kõigi nende ettevõtmiste piir? „Kindlasti on piir,“ sõnab Ande. „Ma tahaksin saavutada seda, et siin oleks [loomadele] nagu vahekodu. Ma usun, et maaelu veel taastub ja siis on hea selliseid sõbralikke loomi uutesse kodudesse anda.“ Perenaise sõnul seavad omad piirid ka toidu olemasolu ja tervis - kaheksa aastat tagasi tabas teda insult. „Kui minuga midagi juhtub, et mis siis saab? Sellele küsimusele ma jään küll vastuse võlgu. Nii ei saa mõelda, et minuga juhtub see, teine või kolmas. Ju siis näha on, mis saab,“ on ta lootusrikas. „Aga olen siiamaani püsti ja usun, et sellest aastast alates hakkab ainult paremaks minema.“

Ühes teiste kohalikega soovitakse piirkonnast teha veel Eesti loomarikkaim paik. Ande, kes oma loomadega kaasa lööb, on loomapidajana nii tuntud, et kui piirkonnas nähti šaakalit, arvasid riigiametnikud, et see on pagenud tema laudast. Eksootilisi loomi, pakutagu või tiigrit, perenaine võtta ei kavatse. Igal ühel omad liistud.