Jah, tõesti tahaks teada, kui vana on Eestis "vana"?17. märts 2018, 11:37
Kui 50+, 60+ on Eestis "vanurid", siis mis solvavaid nimetusi on välja mõeldud eakamatele? Kas ei arva nn loomakaitsjad, et asi on absurdini viidud - pigem surmasüst varjupaigaloomale kui nende andmine üle keskea inimestele, kes neid sooviks hoida ja hooldada ja kelle juures loomake leiaks kodu?
Kas varsti on oodata direktiive selle kohta, kui vanaks tohib inimene eestis elada? Kui 60+ on meie riigis "vanur ja rauk", kuidas nimetada siis 90+ inimest? Mida järgmiseks ära keelata üle keskea j6udnud inimesele - m6lge, arenguruumi kindlasti on...Vahest näiteks kehtestage seadus, et üle keskea inimene ei tohiks enam arsti tülitada v6i ei tohiks välisreisile minna? Mida veel? M6elge hoolega edasi, "ajuhiiglased".
Kas "loomakaitsjad" arvavad, et parem on kodutu loomake magama panna,17. märts 2018, 10:58
kui anda üle keskea inimesele seltsiliseks ja hooldamiseks? Seda erakordselt "tarka" arvamust võiks ka mujal maailmas laiemalt tutvustada - kallid "loomakaitsjad", te saaksite huvitavaid vastukajasid!
Oleneb pere poolehoiust, minule kingiti sakslane, kes pissis tuppa ja näris kõike. Tänud minu emale kasvatas selle väikese pätaka 6kuuseks. Töötuks jäädes olime kutsaga 24/7 ninapidi koos, sai õpetatud igasuguseid trikke, isegi minu jäljed võttis metsas ülesse, ema lahkudes läks keeruliseks, töö
Mina kavatsen küll lapse suurrks kasvatsda ja siis endale uue kodulooma võtta.Ja mind ei huvita mida mingid aktivistid arvavad.kui suren siis tegelevsd aktivistix selle loomaga edasi ja ongi kõik
Loodan et see mürgitajast sadikas saadakse kätte ja lastakse tal endal seda roosat putru süüa sellises koguses, mis ei tapaks kiirelt vaid paneks korralikult piinlema.
Ka 60-ne olen lugenud artiklit ja ka kommentaare. Eestis on 60 aastasena tõesti väga kehva olla. Mitte millekski nagu ei kõlba enam aga pead 5 aastat töötama, et saada pensioniealiseks. Samas on vaja maksta kõiki makse olenemata vanusest. Kurb on. Üksiku inimese ainus kaaslane ongi loomakene, kellele jagada hellust ja kes on sinule kaaslaseks. Minul on 12 aastane kassike, tänavalt kunagi võetud. Ta on minu kuulaja ja minu pisarate tunnistaja. Oleme kokku kasvanud. Olles suht hea tervise juures, tunnen vaikselt ikka muret, et ega ta minust üksinda maha ei jää ... Pisikest kiisu või kutsapoega ei söendaks ma küll oma vanuses enam võtta. Liiga suur vastutus.
Ma ei saa aru, mis siin paugutada, loomakaitsjatel on õigus, pealegi on nad asjad läbi mõelnud ja pakuvad erinevaid variante. Muide, üle 45-aastasele ei anta ka imikut lapsendada, miks loomadega peaks teisiti olema?
Aga huvitav kuidas sa käe ette paned, et keelata?! Ja ega need mehed siis endavanustega lapsi ei tee, noored naised ju, kes mehe kadudes ikka lapsele toeks on.
aga meil siin küll kahjuks nii, et koerad kolmel (selles vanusegrupis) oleval naisel. Esimene seob looma keti otsa, kus see vahetpidamata haugub-lärtsib, kuni jälle tuppa saab. Täna näiteks korraldas "memmeke" sedaviisi äratuse kell 5.30. Teisel on samuti komme oma loom vara õue haukuma-pissima lasta, mille tulemusena naabri uni regulaarselt häiritud-katkestatud saab. Kolmandal istub koer õue lastes maja ukse ette ja haugub näoga ukse suunas nõudlikult seni, kuni keegi õue tuleb või ise sisse saab. Ka see on pehmelt öeldes häiriv. Kõiki ühendab ühine nimetaja - koeraga jalutamas ei käida. On lausa väljendatud, et: "Mis taga ikka jalutad, koeral ju suur aed, las jookseb". Tulemusena ongi loomadel stress, mida siis haukumisega välja elatakse. Tõsi ta on, et neil naistel on oma loomakestest suur rõõm, aga ei saa siiski ütlemata jätta, et selle rõõmu saavad nad kätte naabrite närvide hinnaga. Muidugi eksisteerib ka teistsuguseid koerapidajaid, neid see jutt siin ei puudutagi.
täpselt minu arvamus - üle 65-ne ei peaks võtma noort looma, koer elab keskmiselt 15 aastat kuid kass veel kauem (mul on kassid 21- ja 20 aastased) kõige vanem kass maailmas elas 46-aastaseks kahjuks on üsna sage asi, et vanema inimese korter päranduseks kõlbab kuid kass mitte, igas kassikodus on vähemalt üks selline kass palju mõistlikum on võtta kassikodust mingi vanem hüljatud kass, sel juhul jääb ära ka üsna kallis streiliseerimine
Tehke meestele ka selgeks,et 60+ vanuses ei tasuks enam nooreks isaks saada.Lapsed elavad 80+ aastat ikkagi.Vähemalt esimesed 20 aastat vajavad nad nii isa kui ema abi ja toetust.
väga õige. Kuna olen juba üle 60-ne, siis ei võtagi enam koera ega kassi peale seda kui oma 14 aastase koera pidin ära süstima kasvaja tõttu. Elan üksi ja kes seda looma siis kantseldab kui pean minema pikemaks ajaks ravile või otsad ära andma. Isegi vana looma pole nii vanal inimesel enam vaja soetada.
Noja mis selles siis nii erilist on- kas sa ei leia, et sellel jutul mingi iva sees on? Loomad, kes vanuritest järgi jäävad, pannakse ju enamasti magama. Milleks loomale selline saatus? Võin öelda omast kogemusest, et mul on ema loomahull ja tohutult armastab ja poputab neid, tal 3-toalises korteris 2 kassi ja 2 väikest koera. Söövad paremini ja suhtleb nendega rohkem kui paljudes peredes vanemad oma lapsi kohtlevad. Kõik on tore ja mul hea meel, aga edasi. Kui ta peaks uusi loomi veel võtma ja ise 15-20 aasta pärast kaduma, siis mina mitte-loomainimesena mida teen? Ma ei armasta loomi enda kodus! Ja pole nende eest ka vastutust võtnud, miks peaksin siis mina endale nad võtma? Kas see on õiglane, vastutada kellegi teise kohustuste eest, magama ka ei raatsiks neid otse loomulikult panna ega varjupaika visata. Järeldus, mõelgu ise selle peale ja piiraku siis oma tahet millalgi loomi pidada.
60-aastane peab veel töö käima - kui veab ja leidub muidugi töökoht. Pole kuulnud, et 60-aastasel mehel on keelatud naist võtta ja isaks saada jne. Nüüd siis järjekordne absurd - koera ja kassi v6tmiseks on 60 liiga vana? 60 pole mujal maailmas veel kaugeltki vana - reisivad, naudivad elu...Meil on muidugi teised olud, aga siiski on isegi see KAALUTLUS mitte lasta 60+ isegi kodulooma v6tta, väga räme solvang üle keskea inimestele. Mida järgmiseks?! Muide, haigusi ja 6nnetusi tuleb kahjuks ette IGAS EAS - aktivistid-loomakaitsjad. Koguni teiega v6ib selline täbar lugu ette tulla...
Haledalt rumal jutt! Enne mingi mõtte massidesse paiskamist võiks kehtivad seadused läbi lugeda -et ikka oma tarkusega Darwini preemiale nominatsiooni ei saaks....
Tean mitmeid vanu inimesi, kes hoolitsevad oma looma eest meeletult hästi - nagu lapse eest. Samas paljud noored viskavad toidu ette ja on suurema osa ajast kodust ja loomast eemal.
Iga päev kuuleme, kuidas eluiga pikeneb tänu partei ja valitsuse hoolitsusele, et 70-ni peab tööl käima. Nüüd siis 60-nene on põdur, kellel ei tohi kassi ega koera olemaski olla aga kolmandat naist võtta ja lapsi muretseda, täiesti ok. Ometi on ka vanadel lapsed, kellega on loomavõtmine läbiräägitud, või teisisõnu, nemad selle koerakese ise toonud. Need üksikud juhud, kus nii on juhtunud, et loom ilmapeale jäänud, on siiski üksikud. Millegipärast on saanud nagu moeasjaks traagikat külvata seal, kus seda pole.
Loen neid kommentaare ja olen nõus paljudega ja ütlen siis ka oma arvamuse,lähtudes endast- olen töötav pensionär, 65 a seni tervis korras ja töötan kesk Tallinna linna suures asutuses, elan kortermajas ja oman ka suvekodu,lapsed, lapselapsed kõik omal järjel,st elan enda-rõõmuks, keegi minust ei sõltu enam ammu..Kui kunagi sai oma majas elatud, siis oli loomulikult kass ja koer,nüüd tahaks väga koera uuesti, kuna olen tõesti koerainimene ja loomad on kõik väga armsad, kuid- ma ei arva, et minu eluviisi juures, kus see koer,keda sooviks( ma ei armasta väikseid koeri) ei mahu korterisse ja peak enamus aja veetma üksi kl.8.30- 17-18-ni, siis sellist koeraelu ma oma armsale sõbrale küll ei soovi ja samas mõtlen ka sellele, et need kes armastavad loomi, siis kortermajas ei pea tõesti koera pidama, see linnaruum on ikka inimeselegi mitte-just-õnnestav.. Nii arvan jah, et loomad ja linn ja mõistus peaks olema üle oma egost...mina tahan!!
...siis võiks iga inimene, nii vana kui noor, teha vanajumalaga lepingu-minul on lapsed, minul on loom, mina surra ei tohi. Paraku pole keegi siiamaani sellist lepingut taevaisalt suutnud väljapressida ja elu pole kellegi eraasi. Ei usu ka, et keegi nüüd haigena ja liikumisvõimetuna endale looma toonud on. Ei taha keksida, aga olen 70 ja poeg tõi 3 kuuse kena kutsu meile papaga vahvaks seltsiliseks.
Vaata, sa noor inimene, mina lausa nõuan, et kõik noored mammad-papad, kes võtavad oma lastele "suvepuhkuse" looma, teevad lepingu(ei tea küll kellega, aga vahet pole), et nad ei jäta peale puhkust seda looma maha nagu vägagi tihti juhtub. Samas pole ma veel kordagi kuulnud, et mõni keskealine loomaomanik oma lemmiku kuskile metsa jätab.
Olen 70a, elan maal. Mul oli 2 kassi ja kaks koera. Paraku alles on veel 1 13 a. koer ja 1 18a. kass. Mul on linnas korter, aga ma ei saa sinna minna, sest ma arvan, et suurel koeral ei ole mingi elu elada korteris. Arvan, et vanadel inimestel, eriti üksikutel, on ikka vaja neid armsaid loomakesi enda seltsi, aga siin on tõesti suur aga. Olen palju mõelnud sellele, et mis neist siis saab , kui mina enne neid kaugusesse ära lähen, ja see mind lausa hirmutab ! Vanad loomad ei lepi kergelt, kui üldse, teiste inimestega, kui neid leidagi on. Nii et siin ma ühest vastust sellele ei oska andagi !
Meie kassike on 17 aastat vana ja igati normaalne - seltsiv, lõbus ja õues kisub teiste kassidega riidu ka, kui need meie aeda tulevad, hea isuga ja terve kui purikas. Õhtuti mängib mehega arvutimänge. Kassid elavad kaua, isegi kolmekümne lähedale. Nii, et üle 10 aastaseid on küll ja küll
Tõsi, et võib selline traagiline asi juhtuda, et vanainimene lahkub siit ilmast oodatust varem ja loom jääb üksi. Õnneks on meil piisavalt palju aktiviste ja loomasõbralikke inimesi, et suurem osa loomi märgatakse ja leitakse nendele uued kodud. Aga üldiselt jääb selline mulje, et vanainimene peab lihtsalt omaette üksinduses kõngema. Vähe sellest, et lapsed ja lapselapsed ei käi külas, sõbrad ja sõbrannad surevad võibolla naabrusest ära, ja siis ei tohi enamvähem looma ka omale seltsiks võtta? Loom on veel ainukene variant, mis võib inimest positiivse ja tsiviliseerituna hoida. Loomaga saab suhelda ja loom hoiab inimese tragina.
Kas on raske aru saada, et "12332" ei räägi oma elust, vaid üldiselt ("Aga üldiselt jääb selline mulje, et vanainimene peab lihtsalt omaette üksinduses kõngema")?
Leping? Tehakse ju abieluleping,kuid kui sageli see unustatakse ja lapsed jäävad vaid ühele vanemale. Ka loomapidamisel ei ole alati vanus määrav.et tagada loomasõbralik kodu. kõik on suhteline,reegliteta.
nüüd ka ei tohi. tegelikult on neil ju ühtepidi õigus, kui mitmeid kasse-koeri jääb hätta, kui peremees-perenaine sureb. Ikka on nii, et egas sugulased ei viitsi/saa/taha seda vanainimese loomakest. Asi pole ju selles, et ära võta looma, vaid enne mõtle, kui võtad. Kas on mõttekas võtta pisikest või juba samamoodi keskeas looma. Ole sa kui kepsakas tahes, egas ikka iga koerakutsikaga võidu jaksa joosta. Muidugi võib iga inimene igal hetkel ära surra. Kuid kui on antud võimalus mõtelda-kaaluda, siis tee seda. Ei saa olla k nii isekas, et vat tahan ja võtan - pärast mind tulgu või veeuputus. Ise tahaks ka väga seltsilist peale pikaealise kiisu äraminekut, aga ikka kahtlen - kui/kas ja millist. Ei maksa nüüd nii mustvalgelt kah reageerida
Asi on rohkem selles, kes kaalub-mõtleb ja otsustab. Kas selleks on inimene ise või peab selleks olema mõni eelarvamustega sehkendajatibin. Suur tänu muidugi tallegi, et vaevaks võtab kiisude-kutsude pärast muretseda, aga selline ongi elu, ei tasu seda nii ka karta. Kellegil läheb paremini, teisel halvemini... mõni elab 100+ aastaseks ning jõuab varjupaigast päästa peale 60 veel mitu põlvkonda loomakesi. Teine võib olla poole noorem aga ikka ei oska ei enda ega kutsika ellu rõõmu tuua.
No keegi ei tohiks siis loomakest võtta. Võid ju uppuda, auto alla jääda või põleb su kodu maha. Mis siis loomakesest saaks. Kui vanusest rääkuda, siis mulle teeb lausa viha keskealiste näitamine surijatena. Minu ema on 72. Matkab metsades, tegeleb oma väga huvitava hobiga, võimalusel sukeldub või hüppab langevarjuga. Pea töötab nagu koorelahutaja. Ühesõnaga, elab selle sõna parimas tähenduses. Ta on endale küll lemmikut soovinud kuid tema puhul jääb asi elustiili taha. Perereisid, lapsed, lapselapsed, vabatahtlik töö. Tegemist on palju ja tihti on ta kodust ära. Aga kunagi saja aasta pärast, kui ta vanaks saab ja tubaseks jääb, võiks ta lemmiku võtta küll.
Minu tädi üksik ,95-aastane vanaproua ja võttis aasta tagasi 3-kuuse kassipoja...mina olin tehingu vastu, aga perearst soovitas väga - pidi parem ravim üksinduse vastu olema, kui purgitäis ravimeid! Nüüd ongi nii, et õnn läbi pisarate- kui tervis hea, rõõmustab koos kassiga, kehvematel päevadel muretseb, mis kassist saab, kui teda enam pole...
kuuekümne aastane. Mul on kodus kass ja koer.Teksti lugedes saan ma aru, et meie vanused ei tohiks isegi mitte loomi omadarääkimata sellest, et meie vanused ei taha isegi mitte keegi enam tööle võtta.Eks tehke siis meie vanustele üks alastav süst ja lõpetge meie eluküünal. Riigil kergem, ei pea enam pensionit maksma ja loomakaitsjatel ka kergem elada. Ei pea enam muretsema, et järsku ma suren ära.Aitäh teile, et lahtise haava peale veel soola ka raputasite.
60 aastasest inimesest räägitakse siin nagu täis raugast, mu vanaisal oli suur sakslane veel 85+ vanuses, ei olnud mingeid probleeme, koer hoidis hoopis vana vormis.
käivad tantrakoolitusel kus õpivad orgasmi ja ejakulatsiooni lahutamist ning tagasihoidmise meetodeid.Neil pole aega penidega jalutada. Pidin pikali kkkuma kui meie kõrval vanapaar läks nii kiima,et tegid vahekorra sealsamas ära. Mõlematel kaasad surnud ja kolmandal ringil.
Me oleme kõik surelikud ja ei tea, millal tuleb ära minna: kas noorelt või vanalt, ootamatult või ettearvatult. Aitäh, et meelde tuletate, aga pigem hoolitsegem nende toredate inimeste eest, kes loomaga sõbrustavad. Üksikule inimesele on loomast sõber sageli asendamatu, oma sõbra eest hoolitsetakse ja kui reegel ka mõeldakse, mis "siis juhtub kui...". Kui leibkonnas on rohkem inimesi, ei ole see eriline probleem - see loomakesest sõber on kui reegel ka teiste hea sõber. See artikkel sobi vastutustundetutele inimestele meeldetuletuseks, paraku nood ei loe seda. Nii et vale aadress.
Mitte mu vanemad 65 ja käivad tööl ja puha, koer hea seltsiline kellega jalutada jne Ei sure need 60 sed Pigem rõhutada seda et looma võtmine mistahes peresse on suur vastutus, segeli koerad sellistes peredes kus sóögiraha ja aega napib Teiseks paneks ka koerakutsikate müüjatele südamele et see pole äri te ikka enne kontrollige kuhu ja kellele oma kutsikad müüte.
Jah ,just sellel põhjusel ei võtnud ma enesele koera kui vanad ära surid,et olen 60+.Kuid ma ei jaga seda arvamust ,et siis loomakest ei tohiks võtta.Loom võib olla ainus seltsiline kellega oma veel allesjäänud elupäevi jagada ja kellele oma rõõme ja muresid kurta.Jah kahju,kui pererahvas kaob enne loomakest.Ja muidugi on asjal ka teine pool.Tänapäeva loomad on sageli haiged ja ravi on paljudele vanemaealistele mitte taskukohane,see on üüratult kallis.Asjadel on siiski kaks otsa.
Seadus ei keela ka 100 aastasel lemmiklooma võtta, aga lähedased võiks ka nõu anda lähtuvalt vanuri tervislikust olukorrast. Ma olen eakat vanahärrat näinud rõõmsalt oma meriseaga jalutamas, korjas iga päev talle võilille lehti ja oli rõõmus oma loomakese üle. Ei pea ju olema kass või koer, võib ju olla ka viirpapagoi, kes hommikul inimese äratab ja annab mõtte voodist tõusta. Uskuge mind, isegi pisike lind saab sellega suurepäraselt hakkama, ta ei rahunegi enne maha, kui tal puurilt tekk pole maha võetud ja toit ette antud.
Need loomakaitsjad otsivad mingeid ideaalinimesi - noori, kes iial reisimise jaoks kodunt ei lahku ja kes ainult ja iga hetk oma looma käsutuses on.. Varsti on aeg mil kassi võtmiseks varjupaigast tuleb delegatsioon kodu üle vaatama. Reegleid ei saa nii karmiks ajada.
Peab reeglid karmimaks muutma Sest inimesed te enne mõelge miks ja kuhu te looma tahate Varjupaigad täis neid laste soovitud kutsikaod kes oh häda suureks kasvasid, ja oh imet koer tahab süüa ja jalutamist ka
Täpselt nii ongi Loomakaitsjate arvates on kass puuriloom! Kui kuuldi, et meil on vaja maale kassi, kes vabalt elab hakkasid kohe värisema ja kassi me ei sealt saanudki.
Kass ei tohi tõesti vabalt elada, see elukas sööb ju aialinnud ära Meie naabri kass urgitses käpaga kuldnokapuurist linnud tegid seesugust kisa Viskasin kiviga sain lahti Naabriga ka ei suhtle enam, pidagu oma looma omas aias
Miks ei ole konkreetselt nende l"spetsialistide" nimesid?Selliseid ümmargusi mulle ei maksaks klikkide saamiseks avaldada.Loo autor võiks enne mõelda,millist saasta lehte topib.Loogilist mõtlemist ka vaja,aga seda on ilmselt palju tahetud. Kas 60 asstaseks saamisel peab nööri kaela tõmbama.,isegi lemmiklooma jaoks oled juba vana.
Tule taevas appi, 60 aastane ei tohiks enam lemmiklooma võtta. 5 aastat vähemalt peab veel tööd suutma teha aga kassi-koera eest ei suuda hoolitseda? Päris igav ja lihtne on osa inimeste elu kui selliseid jaburdusi hakkab ajaviiteks välja mõtlema
Ma just mõtlesin, et selle 60+ lapsed ei tohiks siis ju lapsi ka saada, muidu kui miskit peaks juhtuma oleks see lastele hirmus. Pärast psüühika rikutud jne.
Ammu teada kurb tõde, et kollane ajakirjandus kirjutab seda mis müüb, mitte seda mis tõsi on. Nii mõnegi "uudisteportaali" nimetus võiks olla midagi stiilis "põnevaid ja intrigeerivaid muinasjutte lihtsameelsetele netikommentaatoritele närimiseks ja inimestele diagnooside panemiseks". Teine, natukene veel kurvem tõde on see, et need lihtsameelsed netikommentaatorid, kes asjadest midagi ei tea lähevad juba pelgalt pealkirja lugemisest põlema ja nii valmivadki soolased kommentaarid isegi, kui artikli sisus mingi ime läbi üle 50% tõtt on, sest väga paljudel juhtudel räägib artikli sisu aiast, aga pealkiri pigem aiaaugust.
ei saa enam midagi aru lolle jätkub ikka igas põlvkonnas , muidugi käi tõõl ja toeta riiki mis sa penskar veel loomadega jandad parem võta veel üks tõõkoht juurde saad ikka rohkem riiki toetada, elagu tõõtavad penskarid
Minu ämm on 89 aastane ja tal on 4 aastane koer.Sünnipäevaks soovis ta just saada endale uut koera.Selle ta sai 4 aastat tagasi.Ta ütleb,et minul on nüüd kohustus kellegi eest hoolitseda,kellega jalutamas käia ja kellega isegi juttu ajada.Lemmikloomad on muide väga head kuulajad.Loomulikult juba haigevoodis olevale vanurile ma ei soovita uut lemmikut võtta,aga muidu ikka.
Aga loomulikult on sellele mõeldud. Ma leian,et kõige suurem lemmiloomade probleemide juures on just noored pered,kes suvel sõidavad oma maakodudesse ja siis võetakse lapsele kas kassipoeg või väike kutsikas.Ja sügisel linna tagasi kolides unustatakse see väike lemmikloomake kogematta maha.Hoopis peaks sellega hakkama tegelema,mitte vanurite kallal siin hädaldama.
Kes siin kamandab? Kellele inimene oma looma jätab, otsustab ta ise, mitte kellelgi ei ole õigust siin kamandada ja dikteerida. Olen kindel, et vanemaealised hoolitsevad oma loomade eest väga hästi.
60+ pole mingi vanus.Kuid vöin oma kogemusest öelda,et kui 80 a yksik mees ,kes vaevalt liigub kahe kepiga ja laseb koera Pelgulinnas vaid kolm korda 5 min öue,siis ei ole see normaalne.See on puhas koera piinamine.Ka korter on nii hullus olukorras,et saaks koer toaski joosta.Yldse Tallinnas palju räägitakse ,kui hästi köik on,aga linnaosad ei tee ka siis midagi,kui majarahvas on sots töötajad välja kutsunud.Nii on vähemalt Pöhja-Tallinna Linnaosas.Naised käisid suure ja pika palumise peal kohal,kuid väitsid kohe,et pole raha,et aidata vanainimesel kodu puhtaks teha ega nöustunud omanik vahetama puukyttega korter .Tahan öelda,et ikka köik oleneb olukorrast ja tervisest,kes vöiks koera omada ja kes ei vöiks.Koer on elusolend ja tahab palju liikuda ja tema järgi tuleb koristada.
õige. Koer ja kass elavad 10-20 aastat ja kui keegi vahelt ära kaob, siis oma eluga harjunud loomale on eluvahetus suur põnts. Seega tuleks arvestada inimese elamisiga koos looma vanusega ja sealelavate järeltulijatega. On selge, et kui 80-aastane võtab kassipoja või kutsika, on ta ise varsti jõuetu või surnud, kass ja koer läheks siis süsti alla, sest liigsed lüüaks eju maha. Kuid on ka selline lahend, et vanur võiks võtta varjupaigast juba eaka koera või kassi. need on juba elu näinud ja kogenud ning suudavad uude keskkonda paremini sisse elada. Seega piirvanuseks tõesti 60, kui inimene elab ÜKSI. Kui tal on maal elujõuline pere, siis pole vanuses küsimust, lapsed peavad loomi edasi. Kindlasti ei tohi loomi levitada linnadesse, loomad tahavad isepäi liikuda, keelatud peaks olema ka ketishoid. Pange mõni vanur puuri ja andke talle süüa palju tahab, ta tahab varsti vabadusse.
Leian,et probleem on õigesti püstitatud. Jutt on ju kassipoegadest ja koerapoegadest, Kassi keskmine eluiga on ligikaudu 15.-20.a. ja koera oma 10-15.a. Seega peab vanur tõesti hästi läbi mõtlema, kas ta on suuteline nii pikki aastaid ISE oma looma eest hoolitsema. Esikohale tuleb siiski seada looma heaolu, mitte,et "mul on seltsi vaja ja ma tahan!" Seepärast ongi artiklis vanuritele soovitus olla oma soovides vastutustundlikum.
Inimesed ei saa ju aru, et linnas väikese pitsuga jalutades pead ka olema alati valmis teda sülle krabama, et suurte koerte eest kaitsta. Alla kümne kilose koera hammustab suurem surnuks ühe hammustusega. Mul on mitu koera olnud ja olen neid rünnakuid piisavalt üle elanud, nüüd otsustasin, et koera enam ei võta, kuna oma tervise hinnaga ma koera kaitsma ei hakka. Oma toimetulekut ma ohtu ei sea ja rastooli ei igatse.
iga vanem inimene peaks ise järelemötlema mis saab sellest lemmikloomast ,kui peaks midagi juhtuma,kas on lähedasi kes tahavad hoolitseda looma eest.Olen kull sedameelt ,et mina ei taha kull jätta oma lemmiklooma järelevalveta,veelenam kui pole hooldajat ja lopuks visatakse tänavale.Mitte iialgi ei vöta omale ei kassipoega ega koerakutsikast kui olen eakas,see on vastutustundetu looma suhtes.Näha on neid kasse kes talvel redutavad ja otsivad sooja, pool näljas ootavad et keegi midagi annaks.Piirata tuleks uldse loomapidamist linnas korterites,see on loomale piin,aga inimene ei möista seda.Loom elagu maal kel oma maja ja aed,seal on koera ja kassi koht.
selles teemas on mitu probleemi ja rasked koik, aga siiski utlen oma arvamuse 1} 60 +70 aastane on tanapaeval taiesti elujouline ja tootav+toimekas inimene, enamuses 2} linnastumine on selliste probleemide pohjus, kus inimesd elavad korterites ja tahavad midagi fuusilist ka teha,kuna neis vaikestes korterites tekib igal normaalsel inimesel vajadus liikuda valjas,aga niisama jalutada ei meeldi, siis voetakse loom,kellega saab , tuleb vajadus valja minna ja sealt see 3} probleem, et linnkorterid ja linnaruum on liialt tais lemmikloomi, vaadake mis vedeleb maas,kui lumi sulanud ja kui palju on igatsorti koeri igal pool...vanem inimene jalutab koeraga ja kohati on see moistetav, miks tal seda vaikest kasvu koera vaja,aga korterites pidada suuremaid koer on lliiast, see lemmiklooma pidamine linnades on samuti trendiks saanud,kahjuks...uusehitused on tais koeraomanikke, mitte vaid nn eakaid ,vaid noori koeramanikke,mis on hoopis imelik vajadus maksta kallist laenu ja lasta koertel seda tallata, ..ja sealt tuleb 4} probleem+varjupaikade rohkus, kuna paljud,just nooremad avastavadki,et keegi perest on allergiline voi see lemmikloom tekitab palju rohkem probleeme ja kuhu see siis anda...varjuapaikka, millede arv aina kasvab ja neid noori naisi,kes seal toimetavad on tabanud ka omamoodi trend+ heategevus, samas nende meelest koik inimesed,kes ule 60 on rumalad ja ei saa nagunii millestki aru, nii nad arvavad jne jne tgl probleem on linnastumine,kus elu ei paku voimalusi midagi normaalset teha ...liiga mugav ja kallis keskkond rikub inimese moistust ja arusaamu , maal elades oli tasakaal olemas, linn rikub seda, paljudes valdkondades...
Aga kui see mutike ei koristagi oma koera järelt, sest stema on vana ja ei paendu siis ongi majade ümbrused nagu miiniväljad. Mine sa neile ütlema, et loom kohustab tema järelt koristama, sõimatakse sul nägu täis.
Selline arvaja on ikka täitsa sassis. 60a pole ju mingi vanus tänapäeval. Ise varsti 50 ja meile tahetakse anda nii 100 kokkuvōttes. Seega lausa mitu koera\kassi natukest. Pole kuidagi elujaatav tōdemus, et 60a peaks valge linaga surnuaia poole roomama. Loomadest hoolitakse varsti meil siin rohkem kui inimestest. Mitte vōrdselt siis, vaid rohkem. Vanad auku ja kassid noortele lastetutele peredele (et lapsed kassidele liiga ei teeks) ja ongi jätkusuutlik peremudel ellu viidud.
See on tõesti solvav ja lumehelbekeste möla. Vatisees kasvataud plikad on selle taga enamasti. Kui inimene on enamvähem taibukas siis andku minna. Eetiline on leppida kokku,et kui juhtub siis loom tuuakse varjupaika. Tänavale ja prügikasti ei tohi visata. Pärijatele kehtib sama jutt: vii varjupaika tagasi. Lõpetage eakate ja puudega inimeste solvamine. Aaviku ka miks sa teed selliseid nõtru lugusid? Kas peab seda FBst kopeerima kohe?
Kõige parem on kui otsida kassile uus kodu. Normaalsed inimesed seda FB kaudu ka teevad. Seepärast ei saa keelata eakal või ratatstooli inimesel koera ja looma keelata. Tean naist kes laseb abistajal jalutada ning söödab ise..
Samad tüübid kaeblesid kodutute koerte pärast, et tuleks need ära võtta. Kodutu koeral olevat halb elu, elab ju nii nagu kodutu...Selle inivaenulikul saastagrupil pole inimestest sooja ega külma.
Ja kõige imelikum, et see vannainimese piir nihkub järjest ettepoole, nüüd siis juba kuuekümneaastane nii vanaks tunnistatud, et lemmiklooma eest ei jõua hoolitseda, autoga ei tohi sõita jne . Kuhu edasi?
Jutt ju sellest,et loomapoega ei peaks vanem inimene võtma,sest kui peremees/perenaine lahkub,ei ole seda looma tema pärijatele vaja.Varjupaigad on täis lahkunud inimeste loomi,päritakse vaid maja,korter jne.Loom visatakse tänavale või varjupaikka heal juhul.Või pannakse magama.
Ja siis on parem lasta neil terve elu mööda varjupaiku ning hoiukodusid loksuda? Need loomad on ju seal juba. Kui inimene tahab endale looma võtta, siis ta ikka kaalub ise ka enda võimalusi, mingit dotseerivat tibideparve pole küll igale poole keelama-käskima vaja.
Kui arvestada koduloomade keskmist eluiga, siis iga vanur elab selle üle, kindel see ja ega igaüks enam tahagi selles, nt 70 aastase eluea künnisel enam nendega mässata. Samas arstid ja muud loomateadlased just soovitavad vanemaealistele kes üksi jäänud ja lapsed ka kaugel, võtta endale eakam lemmikloom seltsiks. Mina ei usu, et noored pered hakkavad vanemaid koeri-kasse enda peresse võtma.
Latseke loomaaktivist, astu oma veiseraamatu "gruppist" reaalsesse ellu, ehk elad siis isegi vanuriks, vastasel korral kängud enne kui oled muldvanaks kolmekümneseks saanud!
pannakse loom magama. Vöiks ju teha lepingu, et kelle juurde loom siis, kui inimene haiglas v. töesti midagi muud juhtuma peaks. Kes aitaks? Üks nimi ja isik, kelle käest saadakse kinnitus, kuhu loom saab edaspidi.
Tegelikult peaks seda lemmikloomakultust üldse piirama. Noortel ei lubaks üldse "võtta". Võetakse viina, aga mite elusat looma. Vanurile on tihtilugu neljakäpaline ainukene seltsimees...
lihtsalt päris elust võõrdumise äärmuslik vorm. See aktivist ei tea, et surma ei tule tasakesi koputas üle 60stele. Surm võtab kõiki keda tahab sõltumata soost, vanusest, rikkusest jne. Tänane 25-aastane punapõskne kasside hoiukodu pakkuja võib homseks olla infarkti surnud näitkeks. Teiseks ei tea see loomaentusiast, et tänapäeva 60sed käivad alles tööl, aitavad oma lapsi ja lapselapsi, mitte ei kõnni valge lina ümber surnuaia poole. Kurb, kuidas osad inimesed nii reaalsest ja normaalsest elust võõrduvad.
Varsti olen 60, aga noored ei jõua mul järgi ei suusatamises, jooksmises ega matkamises, muud kui pirisevad, et on väsinud. Kumb meist ei tohiks koera võtta?
Ei ole üldse vastu, aga koerakutsigas tuleb õigesti üles kasvatada. Mitte nagu Türil, kus koerad lõugavad, kui majast mööda lähed. Mõni uriseb nii, et kui aiast välja pääseks, siis kindlasti hammustaks. Koer peab valvama oma territooriumi, aga see ei tähenda seda, et kõik kes majast mööda käivad, siis lõugab.
Ma pole veel kuuekümbine, ole veel viiekümbini jõudnud, aga selliste aktivistide sõnavõttudest loen välja fanaatilisust, ülbust, rumalust, ageismi, sallimatust, elukaugust ja lihstalt naiivsust. Loomaaktiviste sekt nö. pähklikoores...
See 60 aastane inimene, elab tänapäeval suhteliselt aktiivsena veel 20 aastat vähemalt. Palju tõenäolisem on, et ei see võetud kutsikas või kass nii kaua ei ela. Me kõik võime haigestuda või surra. Vanemad inimesed on palju kohusetundlikumad kui noored ja neil on ka rohkem aega. Selline vanaemate inimeste vastane diskrimineerimine, lihtsalt pole lubatav.
Miks jäävad eakad inimesed kogu aeg noortele jalgu, tahavad inimväärset elu, julgevad võtta omale lemmiklooma ja mis kõige hirmsam-julgevad hingata noortele kuuluvat õhku. Ja mis kõige julmem, ka kõrged ametnikud jagavad seda seisukohta. Aga mina olen õnnelik oma koerakesega. ta annab mu päevale päikest ja öösel turvab mu unenägusid.
Jumal hoidku - muidugi tohib, lausa peab! Kass ja eriti koer on ju nii head sõbrad On, kellega rääkida ja muidugi ka kelle eest hoolitseda. Tunnistan, et olen 70 aastane, peale eelmise koera surma ei tahtnud kuidagi üksi jääda. Nüüd on mul 8 kuune noor koer. Aga ma tean, et peale mind hakkab koer olema mu poja juures. tema njuufaga saavad nad väga hästi läbi. Kindlasti peab vanema inimese koera tulevik olema kindlustatud!
Arvan samuti, et lemmikloom on vanale inimesele kasulik võtta ha ka loomakesel on hea, sest vanainimesel on aega temaga tegeleda ja samas on loomadest ju nii palju rõõmu! Minu kadunud emale tõi kiisupoja talle koju naabripoiss. Teise kiisupoja leidis ema pooloimetuna tänavalt. Emale olid need kiisud nagu lapsed. Hoitud, toidetud, truud seltsilised. Ka minu ema mõtles, mis saab siis, kui temaga halvasti läheb. Ta mõtles enda eluajal, kellele kiisud usaldada ja palus enda lapselast. Keegi ei soovinud, et juhtuks kõige halvem, aga nii kahjuks juhtus. Ja meil on juba 3 aastat kaks kiisut, päris eakad juba, kuid toredad ja kallid mõlemad. Loomade varjupaigad võiksid anda loomi ka vanematele inimestele. Võimalus loomad edasi nö pärandada on ju olemas. Meie olime ema sooviga juba tema eluajal nõus. Ja võin kinnitada - emale olid need kaks kiisut pikki aastaid parimad kaaslased. Olen väga õnnelik, et tal olid nii suurepärased pisikesed sõbrad. Oli, kellega rääkida, kellele pai teha ja aega veeta!
Eeldan, et vanainimesed sihilikult endale vaevalt kassipoegi või kutsikaid võtavad. Aga kui vanainimene leiab kodutu hädasoleva kassipoja, keda keegi ei taha ja alternatiiv oleks, et see kiisu jääb tänavale ja saab hukka, siis on see ju ometigi parem variant, et kiisul on vähemalt mingiks ajaks kodu olemas
Iga päev on kuulda hädaldamist, et ei jätku raha toimetulemiseks. Miks siis tekitada endale veel lisakulu. Mõelge selle peale enne kui vanas eas koerakutsika võtate.
Lolliks ei tasu nagu ka minna. Minu vanaema on 85 aastane ja hea tervisega,kui ta tahaks omale kassi võtta,siis poleks mingi nolgi asi hakata seda keelama. Loomulikult on kõik surelikud. Kui sureb kassi/koera eakas omanik,siis on kaks varianti: 1)kas lähedased võtavad kadunukese lemmiku enda hoole alla 2)pannakse loomake magama. Selline on elu. Paljud aktivistid kipuvad võrdsustama inimest loomaga. See siiski sedasi ei ole. Ka loomade "magama panek" on teatud olukorras loomulik
ma isegi ei hakka. kes sa oled, et sa leiad olevat normaalne hukata loom sellepärast et eakas vanaema sai natukene aega temaga koos elada ja pärast polnud teda enam vaja? kui nende eakate lähedased oleksid normaalse mõtteviisiga, ei olekski probleemi neile loomi anda. probleem on sinusuguste haiges mõttemaailmas. ja normaalne ei ole küll sõna mida sina kasutama peaksid- sa ei tea selle tähendust.
oli ka koer,kes elas ühes minuga 15 aastat ja nüüd pidin ta magama panema,kõik see oli nii kurb,tundus kohe ,kuidas kodu justkui tühjaks jäi ,kuna elan üksinda ,koeraga oli mul väga tugev side ,ta oli justkui pere liige,kellega sain isegi rääkida ,kes alati mind kuulas ja vahele ei seganud,
sina ei saa kunagi vanaks kui saad siis tahaks kuulda seda mula uuesti sinu suust.kas siis 60 aastane inimene ei olegi inimene ja tal ei tohi olla mingisuguseid lemmikloomi.kellegi elupäevad ei ole loetud ja nii kaua,kui inimene elab normaalset elu on tal ka lubatud lemmiklooma pidada.surrakse ka ju noorelt.aga küll on tore,kui vanaduspäevi saab veeta koos mõnusa kiisu või kutsuga.lapsed on suured,lapselapsed elavad oma elu,kas siis eakatel ei tohigi oma elu olla.see ajuhiiglne võiks midagi kasulikku teha enne kui vananeb.
Tegelikult on aktivistide point selles, et kui 75+ inimesed soovivad kutsikat või kassipoega, siis see on seotud erinevate riskidega. 1. muidugi oleks tore kui me kõik elaksime 90 aastaseks ning oleksime sealjuures superhea tervise juures, aga reaalsus ei ole nii lilleline. aktivistidele sattub pidevalt kätte loomi, kelle omanik on sattunud hooldekodusse ootamatult või kellel jalad ei luba enam 3x päevas jalutamas käia. Ja kui arvate, et aktiviste on nii palju, siis eksite ikka sügavalt. Teine probleem on eakale loomale uue kodu leidmisega- see on sama hea kui võimatu. kas see annab õiguse loom magama panna, kui teda enam kellelegi vaja ei ole? kuigi ta on küll eakas, kuid terve? sest valdaval osal juhtudes ei soovi pereliikmed looma eest ka vastutust võtta 2. eakate inimeste sissetulekud on enamasti üsna tagasihoidlikud ja loomade ravi õnnetusjuhtumi korral on väga kallis. olen aidanud arstile loomi, kes haigestusid ootamatult, aga omanik ütles: "aga ma olen ju pensionär, mul ei ole selleks raha" jällegi- kas loom peab siis surema? 3. pereliikmed ei võta vastutust- suur osa pereliikmetest ei aita oma eakaid lähedasi looma eest hoolitseda ja postitavad eaka lähedase haigestumisel sotsiaalmeediasse kuulutusi stiilis: "võtke keegi
Kui palju neid juhtumeid siis kogu riigis olnud on, et sellest tohutu probleem tekitada. Nagu siin kommentaariumiski igapäevaselt lugeda saab, on igasuguse mõttemaailmaga tegelasi. Kohati tunned, et mõni on kinniste ustetaga ja tarkust taevani. Issanda loomaaed on kirju koos veganite, feministide, loomakaitsjate, roheliste ja punastega, kõik maailmanabad koos.
Kui see vaid oleks nii üks ühele, nagu arvate. 1.Kui vanad haigestuvad, siis palju tihemini noored tüdinevad. 2.Noortel inimestel pole sugugi rohkem seda raha, mis lastest ja perest üle jääb. Lastega peredel kulud suuremad. 3. Kui arvate, et noored käiva kõik 3x päevas jalutamas, siis eksite, sest hommikul lähevad, õhtul tulevad.
aga siiski on tõsi, et see pole ainult vanade inimeste probleem. Ka noortega juhtub õnnetusi ja kogu traagika pole üheselt mõistetav. Mõeldes enda järgi, peab see loomavõtmine vägagi kaalutletud otsus olema. Kõigesuurem viga on võtta loom korterisse neljaseinavahele kogu päevaks üksinda olema, ei kujuta ettegi, miks seda peaks tehtama. Looma elu on maal, kogu pererahvas tema silmaall ja tegutseb oma aias.
Jah, kelle koerad need on, kes korterites päevade viisi üksi hauguvad ja naabreid häirivad? Pea igas suures majas on selliseid ja nendega käiakse välja tõesti vähe. Sellised loomad vaevlevad ja minu arvates kortermajadesse ei ole hea suurte koerte võtmine. Vot siin tuleks mõtelda ja küsida juhatuselt ning naabritelt luba.
KOMMENTAARID (180)