VALMIS: Natuke veel settimist-selginemist ja te võite televiisori taaskasutuskeskusse viia – tiigiakvaarium näitab ööpäevaringselt loodusdokfilmi.Foto: Aldo Luud
Ilm
30. juuni 2018, 00:01

Ehita endale lauale tiik või botaanikaaed (4)

Kui snorgeldamine Punases meres või matk Amazonase ülemjooksule tänavustesse puhkuseplaanidesse ei mahu, tasub ringi vaadata koduaias. Välisuksest mõnekümne sammu kaugusel võib loodushuviline korraldada teadusekspeditsiooni, mida kadestaks ka sir David Attenborough, varalahkunud Steve Irwinist rääkimata.

Vaatame lühidalt üle, milliseid botaanilisi ja zooloogilisi matku ning eksperimente saab suvemajas puhkav vanemteadlane koos järgmise põlve noorte naturalistidega ette võtta. Arvestusega, et ekspeditsioonivarustuse komplekteerimiseks piisab riistvarast, mida keskmises majapidamises ikka leidub.

Retk veemaailma – tee purki tiik

Suvine järv, jõgi, kraav kihab elust ja sellega seotud draamadest nagu keskmine Türgi seriaal. Tuleb vaid osata vaadata. Kodulähedast veekogu uurima minnes pakkige jermakki tavaline supitaldrik, lusikas ja mõned väiksemad kaanega purgid.

Veekogu ääres kahmake taldrikuga põhjast muda. Laske suuremal sodil settida ja korjake liigutav seltskond lusikaga purkidesse. Korrake püüki. Seejärel tõmmake taldrik vett täis taimede keskelt ja uurige, kes seekord vahele jäid.

Vesikakand. Foto: Aldo Luud

Mõne minutiga peaks teil olema purgis väiksema tiigi jagu loomi: kiili- ja ujurivastsed (hirmuäratavad röövelukad), teod, kakandid, kirpvähid (meenutavad krevette, liiguvad nagu pusklevad sõnnikesed), puruvanad. Pisikesed rohelised punnid on karpvähid ja vesikirbud. Kui õnneks läheb, tabate ehk ka mõne väiksema konna või koguni kalakese.

Seltskonda saab uurida kohe taldrikul või kaasavõetud purgikestes ja siis loomad jälle järve-jõkke tagasi lasta. Aga nad võib ka koju tassida ning näiteks mõnda suuremasse klaasanumasse kokku kallata. Ongi tiik valmis. Kui koosluse komplekteerimine õnnestus, jääb vesi puhtaks ja kamp elab teil kirjutuslaual kenasti nädalaid, isegi kuid. Oh seda rõõmu, kui vesikirbul on peenikest peret!

Ujuri vastne. Foto: Aldo Luud

Juhtub jõgi, järv või vesisem kruusaauk asuma majapidamisest mõttetult kaugel, võib ajaviiteks loendada, kas kastmisveetünnis on sääsevastseid mustmiljon või kaks.

Kes elab aia sees? Pilk ööellu

Kui te olete raseerinud oma murulapi siledaks nagu nekruti põsk, siis palju õnne tõesti: te olete vorminud potentsiaalsest niidust rohelise kõrbe. Kuumema ja kuivema suve korral päikesepõlenud rohelise kõrbe. Juhtub aga elamise läheduses olema mõni päris aasa ja metsa nägu kooslus, saab hõlpsalt tõdeda, et elurikkus on vähemalt siin maal veel üsna kirev.

Üks võimalus vaadelda niidudžunglielu on visata lihtsalt niitmata taimede sisse kõhuli ja püsida veidi aega vakka. Nii-öelda kassi perspektiivilt vaadates silmate kiiresti kõrtel ja lehtedel eri kiiruses liiklust: siin on teod, ritsikad, mardikad, ämblikud, liblikad, sääsed ja puugid. Viimaseid otsige hiljem ka enda küljest. Kui leiate, vabanege!

Edasi. Seni teada olevatel andmetel on Eesti päevliblikaid 113 ning ööliblikaid… umbes kaks ja pool tuhat liiki. Liblikate ööeluga tutvumiseks tuleb oodata, kui läheb pimedaks (augustis saadab ootajat edu kiiremini kui juulis). Pimeduse laekudes tuleb valgustada ekraan – kahe puu vahele tõmmatud hele lina või seinale naelutatud padjapüür. Lihtne pikendusjuhe ja heledama pirniga laualamp ajavad asja ära. Varsti on lina liblikarahvast täis. (Tõsi, keskmine Eestis elav ööliblikas on välimuselt koiliblika tuhandes derivaat, aga vahel satub sekka ka silmatorkavamaid liike.)

Sõgedat sagimist leiab ka pinnasest: tõstke metsaservast veidi kõdu ja sammalt tegevteenistusest pensionile saadetud voodilinale ning te näete, kelle kohal te seenel käies trambite.

Labatigu. Foto: Aldo Luud

Kütikirega loodusuurija saab ehitada koguni putukapüünise: kaevake plasttops või klaaspurk – mida suurem, seda parem – nii maa sisse, et purgisuu jääb maapinnaga ühetasaseks. Peibutuseks pange põhja hallitanud moosi, mädanenud õuna tükke, juustulaaste või muud aromaatset. Kaitseks vihma eest ehitage purgisuu kohale katus. Selleks sobib kummuli keeratud lillepott, ainult et poti serva alla tuleb panna väikesed kivikesed, et ta maapinnast pisut kõrgemal püsiks – muidu ei pääse tüübid lõksu. Hommikul on siis näha, kes on öösel ämbrisse astunud.

Muide, loodusfotograaf ja putukateadlane Urmas Tartes kinnitab, et eeskujuliku mutukalõksuna töötab ka kasvuhoone: siia lendab kokku igasugust rahvast, aga lahkumise auku ei pruugi paljud kohe üles leida.

Ehitage toanurka botaanikaaed

Taimehuvilised võivad organiseerida lauaservale pisikese botaanikaaia. Suuremasse purki või laia suuga pudelisse käib muld. Sellesse istutage (kasutades kas või šašlõkivarraste abi) mõned pisemad juurte ja lehtedega elusolendid, näiteks väiksema gabariidiga sõnajalgtaimed oleks hakatuseks päris nutikas valik. Hoidke pudelaed otsese päiksekiirguse eest varjul ja kastke aru järgi. Kui taimevalik õnnestus, tunnevad nood ennast purgis koduselt ja saate silmanurgast jälgida, kuidas rohelus kasvab.

Kiviktaimla, õigemini kiviksamblikla saab tuppa veel lihtsamalt. Tooge ekspeditsioonidelt kaasa silma jäänud samblikke. Ega neid teistmoodi liigutada saa kui koos pinnasega, kus nad elavad. Sättige samblikega kivikesed, oksad, puukooretükid mõnda varjulisemasse kohta nii, et silm peale vaadates puhkaks. Korra nädalas võiks kooslust veidi veega pritsida. Ongi kogu kärnerlus.

PÜÜGINIPP: Tõmmake kausiga taimede vahelt vett ja vaadake, kelle kätte saate. Foto: Aldo Luud