Olin ka päevitamas rannas. Pidevalt lendasid peale, kui üks neist valusasti hammustas, siis ajasin nad enda pealt kõik minema. Vale jutt, et lepatriinu hammustab vaid ohu korral.
peast ära pööranud või et paanitevad? Tegemist on harvaesineva loodusliku protsessiga. olen sellisid asju vahetevahel juba aastakümnete eest, nooruses näinud. Mitmel korra.
mind pole ükski hammustanud. Kuulu järgi peaks hammustus ka mürgine olema. Seega, vaata ette ja tagant järele ka. Mina kasutasin seda vana head lepatriinude hullutamise nippi - tõstsin näpu püsti ja kui triinuke näpuotsani jõudis, laulsin talle: lepatriinu, lenda ära, pesa põleb, pojad sees. Nii nad mul kõik ära lendasidki. Aga hullupööra palju oli neid küll, tulid selle suure äikesetormiga.
Mäletan midagi sellist oma noorusest. Tol ajal oli Peipsi rand ning eriti Kauksi kuum sõna ning popp suvituskoht. Seda oli kohe mitmel suvel, kui rannariba oli nii meetrilaiuselt lepatriinulaipu täis. Ja seda kilomeetrite pikkuselt. Seega, miljonites või isegi kümnetes miljonites isendites. Kollektiivne suitsiid.
mäletan neid Peipsi lepatriinusid ka väga häst,aga need olid ilusad punased,siin Pärnus aga on peaaegu kollased ja väga kurjad.Ilmselt on praegune keemiaaegt oma töö teinud
Käisin eile Pärnu lähedal Valgerannas, rand oli lepatriinusid täis (nii surnuid kui elusaid), aga mitte ühtegi kollast ei näinud. Laps päästis merest ja isegi võtsin mitu tükki käele ja aitasin kuivale maale. Mitte ükski neist ei hammustanud.
Vast mäletab mõni 1973. a. suve - kuupäeva ei mäleta, aga sõites Lina tn, hämmatas nakkushaigla punane hekk, läksin vaatama - paksult lepatriinusid täis. Järgmisel päeval sõitsime nädalavahetuseks Pärnu mere äärde, rannas lepatriinusid oli küll palu, aga rannavesi täitsa punetas. Ei tea, kas veel kusagil neid nii massiliselt oli, minu elukohas Vahi tänaval oli neid ainult veidi rohkem kui tavaliselt. Elan nüüd Viljandimaal, siin viimasel kümnendil pole enam pea ühtegi lepatriinut näha, kuigi igal aastal lehetäisid massiliselt, ega muud moodi kui veesurvega polnud mõtet neid puudelt ja põõsastelt maha saada, sel aastal ei ole isegi lehetäisid, ainult tiigi juures kasvavatel musta leedri ja mureli mõnel alumisel noorel võrsel.
Mäletan ka seda aastat, vist ´85... lepatriinusid oli rannas ebameeldivalt palju ;) Meie auto seisis Pirita teel ja see oli üleni lepatriinudes ja ainult (sic!) meie auto teistega samas rivis oli punatäpiline. Põhjust mõistsime, kui kodutänavas parkisime tavapärasesse kohta, puude alla. Ju siis oli meie autole tilkunud õienektarit, mida Pirital ringi lennelnud putukaparved maiustama sööstsid.
Ma ei pane ka aastat täpselt paika 85 või 86 aga Pirita rannas oli neid kobarates ja hammustasid jube valusasti, lapsed nutsid ja lõpuks sai olla ainult muuli peal kust tuul nad minema puhus
Rannas on nad siiski sihipärasel eesmärgil. Nimelt pillirool elutsevad lehetäid ja neid on sel aastal palju. Tuul lihtsalt segab neil liiklemist ja mitte kõik ei jõua mõnusa suutäieni.
Ei tea, millest see karvavabahullus pihta hakkas. Loodus on need ikka asja pärast loonud (kaitseb õrn nahka, püüab kinni liigse higi, näitab, et inimene on su-uküpseks saanud,, vaadake vanaaegseid aktimaale. Seal ikka must kolmurk aukohal). Jah, esteetika mõttes võib ja tuleb neid kärpida, ohjes hoida, aga täiskiilasus on rumalus. Isegi lepatriinudele see ei meeldi, pigem lähevad merre end uputama.
Lepatriinu paneb palju kõvema litaka kui parm, mul paistetas terve käelaba üles, ja mingit ohtu neile polnud, lihtsalt lasin tal käepeal kulgeda, imeb verd nagu parm.
Ei ole ainult rannas. Olen näinud, nimelt kuumadel suvistel aegade, kolooniaid ka mujal. Sajad ja sajad ühe taime peal. Näpu peale võtsin ühe, nii üritas kohe minu nahka närima hakata. :) Näljased nad on...
KOMMENTAARID (62)