Koduõue eksinud karupoegade tulevik tõenäoliselt helge ei ole (26)

Saaremaal juhtus hiljaaegu midagi ebatavalist – aias grillides avastas pererahvas ennast ühel hetkel hirmutavast olukorrast. Nimelt otsustasid kaks karupoega tutvust tegema tulla. Teadmata, kas karupoegade järel tuleb ka karuema, oldi hirmus ja taganeti vaikselt. “Tegelikult see oligi kõige suurem hirm, et äkki on ema ka kuskil lähedal,” tõdes Rausvere.

Kui urin alguses ära ehmatas, siis pärast selgus asjaosalistele, et urin ei tähenda seda, et loom on vihane. “Kui nad pärast õuepeal käppa imesid, siis nad urisesid täpselt samamoodi,” ütleb Rausvere.

Karupojad tegid hoovipeal Raudvere sõnul palju pahandust. “Ajasid võrgukasti ümber ja otsisid toitu,” seletab Rausvere, “aga siis nad tulid juba majadele lähemale. Me perega läksime majja sisse ja nad tulid terrassile ja püüdsid aknast sisse tulla.”

Karusid püüti küll tundide kaupa ära ajada, ent nad kippusid tagasi tulema. “Nii kui selja keerasid, siis nad piilusid puude tagant ja tulid kohe tagasi,” ütleb Rausvere. Lõpuks kontakteeruti kohalike jahimeestega ja teavitati ka keskkonnaametit.

Zoosemiootik Laura Kiiroja sõnul on karupoegadele kõige suuremaks ohuks see, kui nad on inimestega harjunud. Kindlasti ei tohiks sellel põhjusel neid ka toita. Tema sõnul oli ka näha, et see ei olnud esimene kord, kui need karud inimestega kokku puutusid. “Väga, väga palju märke viitab sellele, et neid on inimene kasvatanud,” ütleb ta lausa.

Taavi Libe küsimusele, kuidas karud üldse Saaremaale saavad, vastab Katrin Idla Eesti metsloomaühingust, et võibolla on nad talvel üle jää tulnud, võib-olla ujunud, aga võib-olla hoopis mõne paadiga jänest sõitnud.

Praegu viidi loomad sügavale metsa, aga Kiiroja sõnul on plaanis nad mandrile viia. Kiiroja ei ole loomakeste tuleviku osas üldiselt väga positiivselt meelestatud: “See tõenäosus, et need karud jäävad metsa ja hakkavad käituma nagu normaalsed metsakarud ja ei tule inimeste juurde, on väga väike.” “Karupoegi on varemgi proovitud rehabiliteerida ja on käidud isegi Venemaal spetsiaalseid meetodeid õppimas,” toob Kiiroja näite 1998. aastast, kui Nigula metsloomade turvakodus alustati loomade rehabiliteerimist. “Tegelikult need karud kasvasid suureks ja hakkasid ikkagi inimeste juures käima ja muutusid probleemseks. Suurem osa neist eutaneeriti.”

Kiiroja arvab, et karuema tõenäoliselt elus ei ole. Tema sõnul käituvad karupojad nii nagu nad oleksid ilma emata üles kasvanud. Idla arvab kokkuvõtteks, et võiks üldse uurida, kui palju karusid Saaremaal on ja siis edasi vaadata, kuidas talitada tuleks. 

Kuula täispikka intervjuud SIIT.