PÕÕNAB KUUSIKUS: Pruunkarule pakub taliuinakuks parimat pakku tuule ümberlükatud kuusk või tihe kuusenoorendik. Kogu aeg ta aga ei maga, teinekord teeb pisikese jalutuskäigugi.Foto: PantherMedia / Scanpix
Ilm
24. november 2018, 00:01

Kuhu asutab loomariik end talveunne või taliuinakule ning mis neil kahel vahet on?

Karu keerab kuusikusse, konn otsib keldrit (5)

Mis on neil päevil Eesti ja Läti erinevus? Peale tõsiasja, et Läti tähistas alles äsja oma 100. sünnipäeva, Eestil kukub varsti juba 101? Aga vaat see, et Eestis lähevad karud magama, Lätis ei lähe.

Lätis ei asuta karud end taliuinakule mitte selle pärast, et tegu on kuuma lõunamaaga, kus pakase ja hangedega talve ei tunta. Ei, Lätis ei lähe karud magama, sest seal karusid lihtsalt pole! Jumala eest, tõsi, mis tõsi – kui Eestis elab praegu ligi 700 otti, siis lõunanaabrite juures kohatakse aasta jooksul heal juhul paarikümmet mesikäppa. Ja needki on sinna eksinud Eestist või Venemaalt. Pole vaja panna oma eeposele nimeks „Karutapja“.

Karu magab koopas ja imeb käppa?

Eesti karud käivad aga praegu ringi ja vaatavad, kus kannatab külje maha keerata, sest külmal ja lumisel ajal on neil tülikas ninaesist otsida.

Loomulikult ei koli meie mõmmikud talveks koopasse, sest – mõtleme nüüd rahulikult järele: kuskohas siin Eestis need koopad õigupoolest olema peaksid? Ja veel 700 karu tarbeks?

Karu eelistatuim taliuinakupaik on tuulemurd. Olete ju näinud küll, kuidas maruiil on lükanud kuuse maha nii, et samblane juurestik moodustab justkui seina? Täpselt seinana karu seda kasutabki, teiseks seinaks ja poolenisti ka katuseks kõlbab külitava kuuse tüvi. Juurte ja tüve vahele nurka karu end magama pressibki.

Või siis keerutab endale aseme kokku tihedas kuusenoorendikus. Peatähtis on see, et küljealune ei läheks sulailmaga märjaks ja tuul otse peale ei puhuks. Ongi kogu koobas.

Tiined emakarud – just nemad on esimesed uinujad ja kevadel viimased ärkajad – valivad talveaset pisut kriitilisema pilguga, isakarudel on rohkem savi.

PÕÕNAB KUUSIKUS: Pruunkarule pakub taliuinakuks parimat pakku tuule ümberlükatud kuusk või tihe kuusenoorendik. Kogu aeg ta aga ei maga, teinekord teeb pisikese jalutuskäigugi. Foto: PantherMedia / Scanpix

Mida karu terve pika talve selles nii-öelda koopas teeb? Magab mitu kuud jutti? Või piilub vahepeal silmanurgast päeva ka? Kas tal igav ei hakka? Tartu ülikooli selgroogsete zooloogia dotsent Harri Valdmann kinnitab, et kogu aeg karu loomulikult ei maga, keerab ikka külge ja teinekord teeb pisikese jalutuskäigugi. Aga suurema osa talvest lamab tõesti sellises rauges poolunes. Emakaru ei pruugi poegade sündigi tähele panna – need on ilmale tulles ju napilt poolekilosed.

Kas karu magades ka käppa imeb, nagu lasteraamatuis kirjas, on kahtlane. Valdmann väidab, et Vene zooloogid on siin-seal kirjeldanud, kuidas talvel lastud karul oli üks käpp lötsilt lige, aga mine võta kinni, miks täpselt.

Taliuinak ja talveuni – mis neil vahet?

Karud, aga ka näiteks mägrad ja kährikud, magavad taliuinakut. Hilissügisel pikali visates alaneb nende kehatemperatuur mõne kraadi võrra ning ainevahetus ja hingamine aeglustub. Kõige selle mõte on hoida kokku energiat. Samas on nad võimelised üsna kiiresti virguma – tark hiir ei koli neist kellegi suu lähedale elama. Iseäranis hapra unega on kährik, tema tuiab ka talvel alatasa ringi. Ah jaa, enne taliuinakut söövad loomad end ümmarguseks – millegi arvelt peab kere end ju käimas hoidma – ja kevadel ärgatakse umbes kolmandiku kergemana.

Talveuni, mida magavad näiteks nahkhiired, aga ka siilid ja maod, on võrreldamatult põhjalikum ettevõtmine. Nahkhiirel langeb kehatemperatuur paari soojakraadini, nii et ta on külm ja kange nagu koolnu, nägemis- ja kuulmismeel on sisuliselt välja lülitatud, seedeelundkond samuti.

PEA ALASPIDI: Talvituvad veelendlased Piusa koobastikus. Kasukail pärlendab kondenseerunud vesi. Foto: Arne Ader

Talveunne suikudes lülitatakse keha sisuliselt välja ning toibumine sellest uimast on aeglane ja energeetiliselt kallis ettevõtmine: nahkhiirelt nõuab kevadel kere kuumaks kütmine sama palju energiat kui paar-kolm talveunenädalat. Siin peitub ka põhjus, miks suuremad loomad, näiteks karud ja mägrad, teevad taliuinakut. Esiteks poleks neil ärgates võtta kuskilt energiat, et suur kere paar-kolmkümmend kraadi soojemaks saada. Teiseks pistetaks lageda taeva all surnuna magavad karud viivitamatult nahka – kui nad ei suudaks mõne sekundiga enam-vähem toibuda ja kallalekippujale oma seisukohti tutvustada.

Põhja, mutta, prakku – kes kuhu

Muu loomarahvas käitub talve eel kes kuidas.

Rästik – kõigusoojane ehk siis välistemperatuurist sõltuv elukas – norskab juba praegu kuskil kännualuses koobastikus, allpool külmumispiiri.

Angerjas, karpkala ja linask, kes kaladest armastavad soojemaid temperatuure, on end karu ja mägra kombel rasva söönud ja passivad kevadeni veekogu põhjas – liikumatult, sest iga uimerips tähendab energiakadu. (Jahedat vett eelistavad kalaliigid põõnavad sellises letargias jälle suvekuudel.)

Konnad ja muud kahepaiksed kaovad talveks keldreisse, drenaažitorudesse, külmal ajal harva kasutatavatesse saunadesse, mutta. Sageli kükitavad nad talvituskohas hulgakaupa.

TEINETEISE KAISUS! Sedasi keldris talvitunud tähnikvesilikud kevadise ärkamise ajal. Foto: Arne Ader

Putukatel on talve seljatamiseks mitu võimalust. „Muna on iseenesest kõige ilmastikukindlam, sest tal on tugev kest, lisaks on teda hea peita ja enamasti on munas vähe keerulisi struktuure, mida külm saaks lõhkuda,“ arutleb Urmas Tartes, putukafüsioloog ja looduspiltnik. Samas ei saa muna tingimuste muutudes asukohta vahetada ja vaenlase eest ära joosta.

Päevaliblikad talvituvad enamasti röövikutena – nii saavad nad vahetult enne külmade tulekut endale ise sobiliku talvekorteri otsida. Teisalt on röövik suurem ja võimalikke pragusid, kuhu peituda, on vähem. Õnnestub röövikul aga kevadeni vastu pidada, saab ta esimese roheluse saabudes kohe sööma hakata. Muna alles areneb, aga röövik juba matsutab.

Mõned putukad talvituvad ka valmikuna, nii saavad nad kevadel – vastavalt taimede valmimisele – planeerida pisiperet: muna ja röövik kasvavad veel, aga nemad juba paljunevad.

Sellised nutikad ellujäämisstrateegiad.