Kaanelugude tegemine on paras väljakutse. Kui peatoimetaja ametikoha vastu võtsin, lubasin endale, et ei ühtegi surnud kala pilti enam.
Unnaga praegu ju haugi saaks, kuid see lugu juba oli. Peipsist ilusa ahvena väljameelitamine pole aga sel aastal enam nii lihtne kui varem, luts on jällegi nõnda harv külaline, et selle peale minek eeldaks kümne mehega tõsist tööpäeva. Kuna nii palju mehi kuskilt võtta pole, seame esmase plaani paika lendõngemees Vahur Mäega. Käime Tallinnast kõige kaugemale jäävatel jõgedel, Vahur lendõnge, mina spinninguga. Vahur tabab kolm väiksemat forelli, kuid neid kaanele panna ei sobi. „Kui, siis ikka midagi kobedamat,“ ütleb ta. Järgmisel päeval käin veel üksi üht „sahvrit“ kaemas, veeämber igaks juhuks seljal rippumas. Kuid püügipäev ei kanna vilja, korra õnnestub üks tõsisem vastane landi otsa saada, kuid võtt on õrn ja kala pääseb minema. Lohutuseks saan päeva lõpuks vähemalt käe valgeks ja selgeks, et noort koera forellipüügile kaasa võtta ei tasu.
Trükiaeg läheneb ja ärevus tõuseb. 26. veebruaril vaatan Kalale! portaali galeriid ja näen, et Viljandi järves on suur ahven võtma hakanud. Kuna kell on palju, siis enam helistama ei hakka, kuid hommikul on uni juba kella kuuest läinud ja saadan Ixale (Igor Nael) sõnumi. Vähkren voodis, kell kaheksa ei pea enam vastu ja helistan talle – sest ilmselgelt on mees juba platsis. Nii ongi, Ixa ütleb, et just läks ilus kala otsast, aga kui peaks tulema, läheb temaga kaasas olev sõber Gunnar Silm kaanele ja kõik, sest Igor ise on juba olnud. Ei möödu poolt tundigi, kui Ixal helistab tagasi: „Gunnar kirbutas välja 410 grammi kaaluva pätsikese.“ Ixal profikaamerat nagu kiuste kaasas pole ja kuigi tehtud fotod on ilusad, on Gunnil paraku jalad pildilt kaduma läinud ja pole päris see, mida peatoimetaja vaimusilmas mõtles. Märkan seda alles õhtul, kui muude toimetuste kõrvalt Ixalt pildid kätte saan. Kuigi ahven on ilus ja Gunn ka muigama aetud, siis ärgu pandagu mulle pahaks, et see pilt avatarina loosi ei läinud.
Kommentaarid (0)