Viktor Katenev on juba paaril korral jaganud oma kunagisi seiklusi kalavetelt. Vastuvõtt on olnud soe ning esimene lugu tursapüügist oli niivõrd paeluv ja väljakutseid esitav, et peatoimetaja isiklikult sel kevadel ka korra Hara lahele jõudis. Jääolud polnud kahjuks kiita ja sügavamale kui 32 meetrit minna ei julenud, kuid käe sai valgeks ja, uskuge või mitte, selle sügavuse pealt tuli üles kolm täiesti ehedat meritinti.
Pidanud Viktoriga aru, otsustasime, et edaspidi annab mees ülevaate oma käikudest päeviku vormis koos oma tagasivaatavate kommentaaridega.
Mulle on paljud tuttavad öelnud, et peaksin raamatu kirjutama oma päevikute põhjal, mida mul kogunenud terve virn. Tavaliselt olen vastanud, et küll kunagi vanaduses kirjutan, kui kalal enam ei jõua käia. Praegu käin kalal endiselt palju, aastas ikka enamasti üle saja korra – Peipsil, Pärnu lahel, Emajõel, Võrtsjärvel ja ka mujal, nii aasta ringi. Rohkem meeldib mulle siiski talvine jäält püük, siis saab ilma paadita kõikjale ligi. Talvine püük on ka tulemuslikum olnud. Arvutis foorumis oma käimistest ei kirjuta, ei näe vajadust eputada. Varem panin pilte galeriisse üles, nüüd juba mitu aastat ei tee sedagi, kuigi olen saanud kopsakaid kalu ja ilusaid saake. Jällegi, mulle piisab, kui ma vahel oma albumi jaoks teen mõne pildi suurematest isenditest, aga inimesi on erinevaid, mõni tahab hirmsasti oma isikule tähelepanu pöörata, teeb tihti olematust saagist ja mulle väheütlevatest kalaisenditest suurejoonelised fotogaleriid, kus üht ja sama kala on pildistatud vasakult, paremalt, alt ja ülevalt, lähedalt ja kaugelt. No las siis teeb, kui saab sellega oma ego rahuldada, mind jätab selline edevus külmaks.
Kommentaarid (0)