Aaro, haug ja prototüüp.
Persoon
25. juuli 2018, 14:15

Rikas on see, kellel on ideed!

Nende ridade autor kohtas Aarot esimest korda peaaegu kümme aastat tagasi. Oli hilissügis ja käimas keskkonnainspektsiooni plaaniline väikejärvede reid, mille eesmärk oli teha jääluuret ja kontrollida harrastuskalastajaid. Kuna järvejää oli üsna õhuke, siis teisi nõnda hulle hobivendasid peale Tralla ei kohanudki. Nagu tõsisemad kalamehed teavad, siis just esimese jääga on ahven raua peale eriti maias. Ja just neid meie peategelane tol korral sikuskaga noolima tulnud oligi. Järgmisel korral, kui Aarot trehvasin, püüdis ta hoopis vähki. Mõtlesin endamisi, et ju siis peab ikka kõva kalamees olema, sest kui suur on tõenäosus, et üks ja sama keskkonnakaitseinspektor ikka ühte ja sama meest oma ametiaja jooksul nõnda kontrollima peab.

Nende ridade autor kohtas Aarot esimest korda peaaegu kümme aastat tagasi. Oli hilissügis ja käimas keskkonnainspektsiooni plaaniline väikejärvede reid, mille eesmärk oli teha jääluuret ja kontrollida harrastuskalastajaid. Kuna järvejää oli üsna õhuke, siis teisi nõnda hulle hobivendasid peale Tralla ei kohanudki. Nagu tõsisemad kalamehed teavad, siis just esimese jääga on ahven raua peale eriti maias. Ja just neid meie peategelane tol korral sikuskaga noolima tulnud oligi. Järgmisel korral, kui Aarot trehvasin, püüdis ta hoopis vähki. Mõtlesin endamisi, et ju siis peab ikka kõva kalamees olema, sest kui suur on tõenäosus, et üks ja sama keskkonnakaitseinspektor ikka ühte ja sama meest oma ametiaja jooksul nõnda kontrollima peab.

Nii tegelikult oligi. Kolisin mõni aeg hiljem Palamusele ja kui paisjärve ääres oma valvetunde õngelati taga parajaks tegin, juhtus ikka nii, et Aaro tuli juttu puhuma ja no eks tal need pajatused olid vahel sellised, et natuke raske oli uskuma jääda. Tol ajal polnud ju telefoni sees veel fotoaparaati, või noh, õigemini oli juba küll, aga ju siis polnud Aaro selline eputaja tüüp, et igast püütud maimust oleks pildi teinud. Kuid nagu öeldud, peale kalapüügioskuse oskas ta neid sündmusi väga elavalt ka reprodutseerida. Üks asi viis teiseni ja täpselt enam ei mäletagi seda päeva, kui esimest korda koos ühisele püügiretkele läksime. Tralla on muhe tüüp – iga kord, kui kalale vaja minna, on kohe käpp ja pole mina veel näinud, et ta kunagi mossitaks. Hoolimata sellest, et temagi elus on olnud nii tõuse kui ka mõõnasid, on mehel ikka naeratus näol ja rõõmus meel alati käepärast. Kui küsida, mida täna teeme, siis vastus on alati üks: „Täna teeme pauku!“ Ise naerab ...

Nii juhtuski, et keskmisest tõsisema kalahuvilisena teinekord pilku taevasse pöörates kalale kippusin ja sõbrale kõne võtsin, oli tema just sarnaseid mõtteid haudunud. Esmalt sai käidud Kuremaal haugi püüdmas, siis Peipsil ahvenaid otsimas. Ja seda kõigil neljal aastaajal. Kõige enam meeldibki Aarole ahvenapüük UL varustusega. See on ka mõistetav, sest ümbruses on Vooremaa järvestik ning Kullavere, Kääpa, Pedja, Põltsamaa jt huvitavad jõed ja ojad, kuhu suurem rahvamass nii tihti ei jõua. Sitke on Tralla ka kalameeste mõistes, sest ei ütle ära ka meie jõgede kaunitari hõrna püügist. Selleks puhuks on tal oma leivanumbrid ja üheks lemmikpiirkonnaks Endla looduskaitseala forellijõed, põhjusel, et sealt on kala raske kätte saada. Ega igaüks viitsigi neid niresid püüda, sest vesi on selge ja kala arg ning kartlik pealekauba. Aaro edu peitub nutikuses ja kannatlikkuses. Ta on väga elavalt kirjeldanud põõsa alla saadetud männikoorest laevukesi, millel lastiks väike uppuv vobler.

Edasi lugemiseks:

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
3.99