Peagi on algamas vähipüügihooaeg. Vähivetel käijad peavad teadma, et Eesti jõevähke ohustavad kümnel viimasel aastal meile (kardetavasti inimeste sisse toodud) võõramaised vähid.
Maailmas on umbes 650 mageveelist vähiliiki, neist ligikaudu 400 on pärit Põhja-Ameerikast. Euroopa looduslikes veekogudes elab viis kohalikku vähiliiki. Eestis on ainus kodumaine liik jõevähk Astacus astacus (kuigi ta elab väga hästi ka järvedes). Tema looduslik levila ulatub Loode-Venemaalt Atlandi ookeani rannikuni ja Vahemere maadest Põhja-Skandinaaviani. Inimene on tema levikut laiendanud, viies ta näiteks ka Briti saartele. Põhja-Euroopas on jõevähk hinnatud nii pidusöögiroana kui ka harrastuspüügi saagina. Kunagised Euroopa külluslikud jõevähivarud on nüüdseks vähi võõrliikide ja nende levitatava vähikatku, elupaikade hävimise, vähivaenlaste (nt mink ja saarmas) leviku ja ülepüügi tõttu kahanenud. Eestis elab jõevähk üle 255 looduslikus veekogus. Kõige rohkem on vähirikkaid veekogusid Saaremaal ja Lõuna-Eestis.
Vähi võõrliigid on jõevähist viljakamad, agressiivsemad, keskkonnamuutustele vastupidavamad ja kohalike liikide toidukonkurendid, kuid nende levikust tulenev peamine oht on vähikatk, mida nad levitavad, olles ise peaaegu immuunsed. Euroopa vähiliikidele, sh jõevähile, on see haigus enamasti surmav. Veel kümme aastat tagasi oli Eesti üks viimaseid Euroopa riike, kus teadaolevalt vähi võõrliike looduses ei elanud. Nüüdseks on aga Eestis kanda kinnitanud juba kolm võõrast vähiliiki – signaal-, ogapõskne ja marmorvähk.
Kommentaarid (0)