Metsa eksinud lapsed pääsesid tänu üheksa-aastasele poisile (47)

Lõuna prefektuur kirjeldab juhtunut Facebookis:

„Seitse last eksivad Lõuna-Eesti metsa, satuvad hätta... ja pääsevad! Sest nendega koos olnud üheksa-aastane Stenar ei jäänud käed rüpes istuma – tegutses, järgis juhiseid ja aitas sellega kõik teisedki lapsed tervelt metsast välja.

Kõik sai alguse 10. jaanuari õhtupoolikul, kui hädaabinumbril laekus lapselt ärev kõne: „Me oleme metsa eksinud!“

Kuulda oli laste juttu, samas ka nuttu. Eksinud lapsi oli kokku seitse. Tasapisi selgus, et lapsed olid rabas matkal ning matkajuht andis lastele loa enne kojusõitu veidi veel rabaservas omapäi jalutada. Lapsed liikusid aga peatuskohast kaugemale ja kaotasid tagasitee. Nad seiklesid mitu tundi, kuni tuli kõne hädaabinumbrile. Helistas üheksa-aastane Stenar: „Me ei tea, kus oleme. Siin on selline pulkadest tehtud rada,“ kirjeldas ta. Taustal oli kuulda teiste laste nuttu: mõni kaebas tühja kõhu üle, teine arvas pimeduses nägevat karu. Lapsed olid hirmul ega teadnud, kas ja mis neist saab.

Politseiga suhelnud Stenar säilitas aga rahu ja püüdis teha nagu soovitati: hoida sõpradega kokku ning liikuda lumes jälgi pidi tagasi esimese pinkide või matkamajaga peatuskohani. Ja nii välistada, et lapsed uisapäisa kaugemasse võpsikusse satuvad. Positsioneerimine andis aimu, et lapsed on Meenikunno rabas. Raadiojaamas väljakutset kuulnud piirivalve kiirreageerijad olid lähistel ning liikusid raba poole. Õhtu oli juba pime ja ilm külm. Kuna Stenari telefoniaku pidavat peagi tühjaks saama, soovitas korrapidaja kõnede vahepeal telefoni põues soojas hoida, et akut säästa. Nii poiss ka tegi.

Piirivalve kiirreageerijad liikusid lastele vastu lootuses leida see peatuskoht või matkamaja, kuhu nad pidanuks tagasi jõudma. Leiti kamp väsinud, kuid rõõmsaid lapsi, kes pandi piirivalvebussi sooja. Kogu lugu võinukski siinkohal õnneliku punkti saada, kui poleks ilmnenud, et kaks last sellest grupist on puudu...

Piirivalve kiirreageerijad vaatasid termokaameraga rabaala läbi, kuid ühtki soojalaiku vastu ei kumanud. Maastikul edasi liikudes hõigati lapsi mõnda aega, kuni lõpuks kostus taamalt vastu heledamaid hääli – taskulampidega maastikku valgustades õnnestus lõpuks üles leida needki kaks grupist lahku läinud poissi.

Ajal, mil lapsed olid eksinud, valdas neid arusaadavalt hirm. Nüüd, piirivalvurite soojas bussis istudes oli hirm aga sekundiga kadunud ning elevust pakkus hoopis vilkurite-disko, mida lastele hea tuju taasloomiseks ette mängiti. Pealekauba said nad matkakohta tagasi jõudnuna suud magusaks mesikäpa kommidest ja kõhu täis pajal ammu oodanud supist.

Mõistagi on selles loos gramm või ka kilo moraali: olgu lapsed loodussõbrad, matkasellid või muidu pealtnäha asjalikud ja isetoimivad – nende eest vastutuse võtnud täiskasvanul peab jaguma silmi ja kõrvu igas ilmakaares nii, et ükski laps ära ei eksi ja ohtu ei satu. Samas on südantsoojendav teada, et on lapsi, kes ei kaota keerulises olukorras pead, aitavad oma kaaslasi ning kriitilisel hetkel teavad ja oskavad abi küsida ka politseilt.“

Politsei kinnitas hiljem, et matkajuht püüdis samuti lapsi leida.

"Matkajuht lubas lastel kogunemiskoha ümber veidi veel jalutada enne, kui koduteele asuvad. Lapsed võtsid aga pahaaimamatult ette pikema teekonna ja eksisid. Matkajuht püüdis samal ajal samamoodi lapsi leida, tulime meiegi appi - kõik lahenes õnneks hästi ja seda paljuski tänu ühe poisi asjalikkusele, ettevõttlikkusele ja soovile olukorrale kiire ja kindel lahendus saada. Oleme tema tegutsemise üle väga uhked!"

"Iga puu-põõsas või ka küngas-kraav muudab seda, kas ja mida termokaamerast saab näha. Kui kaamera ühel hetkel midagi ei näita, ei tähenda see tingimata, et nende puude-põõsaste ja küngaste-kraavide taga midagi ei ole. Seepärast tulebki liikuda edasi, katsetada muid võimalusi ning jälgida kaamerasilmast aina uuesti, kas ja mis on vaateulatuses," seletas politsei, miks soojuskaamera midagi ei näidanud.