INIMTÜHJAD PARADIISIRANNAD: lendõngega Indoneesia Maluku saarestikus
Sedapuhku jutustab Vahur Mäe oma lugudesarja viimase loo ja lendab meie väiksest ja armsast Eestist väga-väga kaugele, nimelt Austraalia ja Filipiinide vahel asuvasse Indoneesia saarestikku.
Möödunud novembris seiklesin Indoneesia äärealade kaugetel saartel. Tegemist oli küll puhkusereisiga koos kallimaga, aga suure osa sellest pühendasin ka kalastamisele. Eelmises Kalale! numbris kirjutasin rannapüügist Omaanis, mis keskendus peamiselt madalikele ja nn surfipüügile. Sellel reisil käis kalapüük peamiselt korallriffidel ja seetõttu võiks seda reisilugu ka eelmise jätkuks pidada. Kuna saabumas on ka puhkuste aeg, kui kaugetesse troopilistesse paikadesse reisitakse, siis ehk motiveerib see lugu ka peale ujumispükste lendõnge kohvrisse kaasa pakkima. Mõne kala leiab alati ja pealegi on soojas merevees lendõnge vibutamine ka siis mõnus ajaviide, kui väga suurt saaki loota ei ole.
Kei saarestik Indoneesia on maailma suurim saareriik, koosnedes ligikaudu 17 500 troopikasaarest. Kuna suur osa Indoneesiast asub täpselt korallide kolmnurga keskmes, ümbritseb paljusid saari värvikirev korallriff ja tänu sellele on ka sealne meri väga kalarikas. Meie reisi peamiseks sihtkohaks olid Kei saared, mis asuvad juba Indoneesia mõistes väga kaugel ja raskesti ligipääsetavas kohas, Eestist rääkimata. Kei saared asuvad üksikuna keset Banda merd Uus-Guinea saare läänetipu ja Põhja-Austraalias asuva suurlinna Darwini umbes-täpselt vahepealsel alal. Balilt umbes 2000 kilomeetri kaugusel, aga Põhja-Austraaliast vaid 600 kilomeetri kaugusel. Piirkonna laiem nimetus on Maluku, mis oli mitu sajandit tagasi kuulus hinnaliste vürtside poolest, mida hollandlased Euroopasse tõid.Kuigi Indoneesia lennuvõrk on tihe, tuli kohale jõudmiseks kasutada kolme siselendu, millele kulus pea üks ööpäev. Kõike seda arvestades võib tekkida küsimus, kas sellisesse kaugesse paika minek on asja väärt? Indoneesias on ju ka Bali, kuhu kulub isegi Eestist kohale lendamiseks vähem aega.Juba ainuüksi ühe saarel veedetud päeva jooksul sai selgeks, et see on üks erilisemaid kohti, kus ma käinud olen. Teisi turiste võis üles lugeda kahe käe sõrmedel, elu saarel kulges vaikses ja mõnusas rütmis, saart kattis puutumatu džungel ning rannad olid kaunimad, mida kunagi näinud olin. Inimtühjad rannad, mida kattis säravvalge liiv ja mida piiras ühelt poolt palmiallee ja teisalt türkiissinine merevesi.