KALALE / Casting, spinningusport
On häbiväärne tõsiasi, et selline vägev ala ja mees seal ees nagu Allan Lahi on saanud oma kodumaal nõnda vähese tähelepanu osaliseks. Täna annab kirglik treener detailse ülevaate casting'u kui spordiala köögipoolest. Mõnus lugemine, mis pani ka 30-aastase staažiga kalamehe oma täpsus- ja kaugusheite tehnika ning varustuse üle sügavalt järele mõtlema.
Casting ehk heitesport on kalaspordi ala, milles võisteldakse kaugusele ja täpsusele, kasutades sportlikust kalapüügist tuntud vahendeid. Olemuselt on lähimateks aladeks jahi- ja vibulaskmine ning odavise. Teadaolevalt võisteldi algselt peamiselt lendõngeheidetes, kuid juba 1884. aastal peeti New Yorgis spinninguheidete võistlus. Sama aasta 4. juunil õnnistati Otepää kirikus EÜSi sinimustvalge lipp. Korvpalli leiutamiseni Dr James Naismithi poolt jäi veel 7 aastat. Erinevalt teistest kalaspordialadest, omab casting SportAccordi tunnustust. Teiste alade puhul on olnud peamiseks takistuseks võistluse käigus kalade võimalik sihipärane vigastamine või tapmine.
Tuleb tunnistada, et nii kaldalt kui ka paadist spinninguga püügi võistluste puhul on kalade häirimine minimaalne, sest püütud kala vabastatakse vette kohe pärast mõõtmist. Ilmselt on veel põhjuseid, s.h kalapüügialade paljusus ning jaotus väga erinevate föderatsioonide vahel ja nende föderatsioonide suutlikkus teha koostööd. Casting'us juhib rahvusvahelist koostööd ning omab õigust anda välja maailmameistritiitleid SportAccordi ja Rahvusvahelise Olümpiakomitee poolt tunnustatud Rahvusvaheline Castinguspordi Föderatsioon ICSF. Vaid rannaheited ehk surfcasting kuuluvad FIPS-M alla. Eestis napib kahjuks andmeid võimalike casting'uvõistluste kohta enne Teist maailmasõda. 1950.-60. aastatel, kui rulli kasutada soovivad kalastajad pidid kohustuslikus korras kuuluma mõnda kalaspordiklubisse, kes omakorda pidi olema Eesti Kalastajate Seltsi liige, hakkasid klubid omavahel mõõtu võtma ka spinninguheidetes kauguse ja täpsuse peale. Algselt kasutati peamiselt Neeva-tüüpi rulle, heiteraskused olid alguses 40 g, hiljem 30 g. 1970. aastate alguses, seoses inertsivaba ehk haspelrulli tulekuga, mindi üle rahvusvaheliseltki kasutatavatele 7,5grammistele tilgakujulistele raskustele. Täpsusheidetes kasutati plastraskuseid, kaugusheidetes alumiiniumist heitekehasid. Nood viimased olid küllaltki ohtlikud. Nõmmel, omaaegse tuletõrjestaadioni ümbruses, purunesid äralennanud heitekehade tõttu nii mõnedki kasvuhooneklaasid.