Mitmesugust
16. jaanuar 2019, 21:24

KALALE / Eesti Kalastajate Seltsi vabatahtlikud kudevalvurid

Eesti Kalastajate Selts on harrastuskalameeste poolt 2014. aastal ellu kutsutud kodanikeühendus, mille põhieesmärkideks on harrastuskalastajate huvide eest seismine ühiskondlikul ja riiklikul tasandil, jätkusuutliku kalastamise propageerimine, edendamine ning kättesaadavaks tegemine, harrastuskalastajate keskkonnateadlikkuse tõstmine ning kalavarude kaitse ja kalavarude kestvalt hea seisundi saavutamine.  

Eesti Kalastajate Selts on harrastuskalameeste poolt 2014. aastal ellu kutsutud kodanikeühendus, mille põhieesmärkideks on harrastuskalastajate huvide eest seismine ühiskondlikul ja riiklikul tasandil, jätkusuutliku kalastamise propageerimine, edendamine ning kättesaadavaks tegemine, harrastuskalastajate keskkonnateadlikkuse tõstmine ning kalavarude kaitse ja kalavarude kestvalt hea seisundi saavutamine.  

Kalakaitses algas kõik 2014. aasta sügisel, kui mindi esimest korda välja kümmekonnast sõbrast ja tuttavast koosneva rühmana. Loomulikult ei tegutsetud üksi, vaid koostöös keskkonnainspektsiooniga, kellele EKS oli vabatahtlike lisasilmapaaride ja kõrvade eest, andes teada märkamistest. Võib julgelt öelda, et esialgu oli see tegevus väga adrenaliinirohke ning röövpüüdjad olid üsna hoolimatud oma tegevuses ning jultunud ka väljaütlemistes. Esimesel aastal piisas vabatahtlikel jõudu õhtutundidel peamiselt Keila jõe jaoks ning mõneks üksikuks käiguks Pirita jõe äärde. Vabatahtlike kudevalvurite tegevus võeti soojalt vastu eetikat hindavate kalastajate hulgas ja liitumise soove hakkas järjest laekuma ning 2015. aastal oli vabatahtlike hulk juba üle 60. Välitegevuses tähendas see, et Keila jõest sai röövpüüdjatele oma hämaraks tegevuseks väga keeruline paik, sest kogu kuderahu perioodil jagus vabatahtlikke jõe äärde kellaajast hoolimata iga päev. Tihendati tegevust ka Pirita jõel ning jõuti Harjumaal veel pisteliselt Vääna, Vasalemma ja Jägala jõe äärde. Tehti ka mõni väljasõit Virumaale. Sõpruskonnana alustanud tegevuses oli juba selline hulk inimesi, et loodi juhtimisstruktuur, kus oli valdkonna vastutaja ja iga jõe jaoks oma välijuht. Kasvanud organisatastioonis oli vaja reguleerida ka suhtlust keskkonnainspektsiooniga. Koostöö aluseks sai kahepoolselt allkirjastatud hea tahte leping. 2015. aasta tõi enesega kaasa ka aasta keskkonnateo preemia, millega tunnustati vabatahtlike ponnistusi ning tulemusi. Keskkonnateo maine tõi hulgaliselt juurde uusi liitujaid ning 2016. aastal oli vabatahtlikke juba 200 ümber. Keila jõgi oli jätkuvalt fookuses, aga väga palju tähelepanu sai enesele ka Pirita jõgi, kus seni peremehetsenud kambad tõmbusid tagasi ning kala sai massiliselt kudeda. Ka teised Harjumaa jõed said omale järjest enam tähelepanu ning täiesti iseseisev rühm tekkis Lõuna-Eestis. Kavasse võeti pistelised kontrollid Virumaa magusamate paikadesse. Elu, mis seal avanes, oli juba märksa värvikam.

Edasi lugemiseks:

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
3.99