Linnurahvas sätib end pulmi pidama (2)

Siin-seal üle Eesti on märgatud esimesi põldlõokesi ja kiivitajaid, Läänemaal on trehvatud hallhanesid ja terasemad silmad-kõrvad on fikseerinud õõnetuvide saabumise. Ning muidugi on jäänud lendamisega vahele hiireviud.

Kuidas täpsemalt sulerahvas siinkandis end kevadel sisse seab, sellest räägib loodusemees ja linnutundja Marko Valker.

Ronk ja künnivares

„Ronk hakkab meil juba veebruaris toredat paarislendu tegema. Ema- ja isalind lendavad koos ning vahel pöörab teine ennast selja peale – teeb väikese pirueti. Ronkadel praegu pulmamäng käib, neid võib ikka üsna pikka aega koos lendamas näha.

Künnivarestega on nii, et mõned talvituvad ka meil, aga rohkemaarvuliselt saabuvad nad tagasi veebruari teises pooles ja märtsi alul. Nemad Eestist talveks väga kaugele ei suundu, on käredamate külmade aegu vaid veidi lõunapool, kus on pehmem: Lätis, Leedus, Poolas, kus lumikatet vähem ja parem maast toitu leida.“

Kaug- ja lähirändurid

„Rändlinnud jagunevad rändekauguse järgi kahte gruppi. Kaugrändurite, kes tulevad näiteks Aafrikast, saabumine erineb sõltumata aastast vaid mõne päeva võrra. Nemad tulevad kohale siis, kui meil on juba piisavalt soe, kuskil mai alguses. Nende seas on värvulistest hästi palju putuktoidulisi – näiteks ööbik –, aga ka roostikes elavaid linde, näiteks roolinnud ja ritsiklinnud.

Loogika on selles, et nad ei tule kunagi liiga vara, vaid jõuavad kohale siis, kui kindlasti on juba süüa.

Teine grupp, keda me praegu ootame, on lähirändurid. Nendega on nii, et nemad suudavad taluda ebasoodsamaid ilmastikuolusid ja nende toiduspekter on natuke paindlikum. Lähirändurite – kes talvituvad siinsamas Euroopas – puhul pole haruldane, kui nende saabumine erineb aastati kuni kuu aega, sõltudes sellest, milline varakevad täpselt on.

Praegu on lähirändureist kohal esimesed põldlõokesed, kiivitajad ja kuldnokad. Märtsi lõpu poole või aprilli alguses tuleb linavästrik.

Lähirändurite hulka kuulub ka suur osa meie veelindudest, kes ootavad, et meri muutuks jäävabaks ja nad pääseks ka nendesse madalatesse veekogudesse, kust saab põhjast toitu kätte.“

Liigvara tulijail on omad riskid

„Varastel kevadlindudel käib võidujooks paremate pesitsuskohtade pärast, ja häid pesitsuskohti, kus on piisavalt toitu ja saab turvaliselt järglasi üles kasvatada, on ikka vähem kui linde. Nii et hilisemad saabujad peavad leppima kehvemate pesitsuskohtadega.

See sunnibki linde riske võtma. Uljamad lähenevad soodsatele pesitsuskohtadele ellujäämise piiri peal: kui ilmastikuolud muutuvad vastikuks, lendavad nad veidi tagasi, kui tuuled pöörduvad, siis jälle edasi. Osa neist nende manöövrite käigus loomulikult ka eksib ning saab surma.

Jaa, varaste saabujate seas on hukkunuid märgataval määral. Samas on hilinejail risk, et nad ei leia enam seda kõige paremat pesitsuskohta ega suuda seetõttu poegi üles kasvatada.

Esimestel saabujatel on risk surma saada suurem, aga kui risk ennast õigustab, siis tasuks on soodne pesitsuskoht.“

Talvitujaid on juurde tulnud

„Ka lindude talvitumist vaadeldes avaldub märke kliima soojenemisest. Musträstas oli eelmise sajandi keskel veel kindlasti rändlind, aga nüüd jääb neid meile ka talveks, Lääne-Eestis rohkem, sisemaal vähem.

Samuti on käblik ja punarind hakanud soojemate talvede tõttu osaliselt Eestis talvituma.

Kindlasti on talvede pehmenemine mõjutanud meie veelinnustikku. Paljud liigid on jäänud meie rannikuvetesse talvituma, sest meri on jäävaba.“