Kalamees-kirjanik Ruitlane: „Tühjad korrad tuleb ka täis püüda.“

„Püüdsin motõlliga, olin hommikust saati peal, aga ei saanud kalapoegagi,“ räägib vene kalamees ühel veebruarikuu keskpäeval kirjanik Olavi Ruitlasele (49) Maardu järve kaldal. Peatselt filmiks saava kalastamisest läbi imbunud raamatu „Vee peal“ autori võtab see veidi morniks – ent ometi ei kujune see kalaretk ainult sikuti loputamiseks. 

Pool tundi aukude puurimist, eri kohtade katsetamist ja hõbedapoolse sikuti leotamist tulemusi ei anna. Õhutemperatuur on hilistalviselt-varakevadiselt ühe soojakraadi ringis, tuulekülm vajutab tuntava temperatuuri aga tublisti miinusesse. Konksu otsa jääb vaid vetikaid, kohati kipub landi konks tamiili külge takerduma ja sunnib kalameest kindaid käest kiskuma. Ruitlane vajutab mällu järvepõhja reljeefi: ühel ja samal kaugusel kaldast erineb sügavus märkimisväärselt. Lõpuks otsustab mees varustust vahetada: kalamehekastist ilmub välja senisest kangem taliõng, mis varustatud vedrunooguti ja põiklandiga. Ühes puuritud augus nõtkutab mees õnge paarkümmend korda, mitte rohkem – kui kala ikka ei võta, siis võib tema sõnul sikutit sinna auku loputama jäädagi.Põiklant suitsuahven Ruitlase õnge otsas teeb ühel hetkel seda, mille nimel järvelolijad Ahti, Gong Gongi, Neptunuse ja teiste veejumaluste poole palvetanud. Jääle lendab nooruke haug. Alamõõduline, kuid fotogeeniline. Nagu tellitult ilmub kohale ka piltnik ja kirjanik ning kala poseerivad koos. „Pane kindlasti kirja, et võtsime selle kala ära, pärast toimetuses sõime ja viis inimest sai kõhu täis!“ pilab Ruitlane mõrult röövpüüdjaid, kellele alamõõdud midagi ei tähenda. „Ainult et makarone pidi kõvasti juurde keetma.“Ei võtnud – 30sentimeetrine nooruke haug läheb tagasi ujuma. Kasvama. Võib-olla vanaisa kutsuma, nagu kalamehed ikka muigamisi paluvad – aga selle ta igatahes unustab, sest rohkem ei näe me kalapoegagi. Haugi mälu ...

Olavi Ruitlane