Kuldset kala serveeri kuumalt kartulite, praesaia või salatiga.Foto: Heidi Hanso
Persoon
12. märts 2019, 17:37

Uus viis, kuidas heeringat süüa ehk Beduiini köögi mõjutused Pajuväraval

Pajuvärava talu perenaine Heidi Hanso käis talvel sooja päikese maal Egiptuses ning tuli sealt tagasi ühe põneva retseptiga, mille järgi saab näiteks heeringat või skumbriat valmistada. 

Pajuvärava talu perenaine Heidi Hanso käis talvel sooja päikese maal Egiptuses ning tuli sealt tagasi ühe põneva retseptiga, mille järgi saab näiteks heeringat või skumbriat valmistada. 

Kuidagi on sattunud nii, et minu viimased kalaretseptid on ajendatud käikudest välismaale. Veebruari algul võtsin oma jõmpsikad Uma ja Raju kaasa ning sõitsin Egiptusesse Sharm el Sheiki, kus minu suurest kalasõbrast isa talviti peesitada ja vanu konte puhata armastab. Isa tunneb seal kummalises riigis maru põnevaid kohti ja inimesi ja jagab heal meelel oma teadmisi kõigi Eesti huvilistega. Et tänast retsepti paremini mõista, tulebki alustada Egiptusest endast.Kuigi Sharm el Sheik on kõige klassikalisem turistilõks, on selle külje all tõeline pärl loodusesõpradele, mida mu isa 15 viimast aastat on läbi-lõhki tundma õppinud. Nii sattusimegi Nabqi looduskaitsealale, mereäärsesse kõrbesse. Ilma naljata, liivakõrb kaob sealt otse merevette, rannikul vaid mõni rohututt ja väiksed düünid.Selles kummalises koosluses kasvavad soolases Punases meres mangroovipuud, kui selja taha jääb sadade ruutkilomeetrite suurune kõrb, düünid, kaamelid. Vees on peale mangroovide üsna puutumata korallrifid, meeletu vee-elu ja kaldal on näha ringi sibamas peopesasuuruseid krabisid.Kuigi kogu Egiptus on paksult plasti täis ja harukordselt räpane (leidsime Nabqist isegi ühe kilekotte söönud ja seetõttu hinge heitnud kaameli, kelle magu rohelist plasti täis oli), on rannik üsna puhas ja puutumatu.Nabqis elab kohalik kõrberanniku beduiinide kogukond, kelle toit tuleb merest. Kuigi kalapüük on Egiptuses keelatud, siis beduiine ja nende traditsioonilisi eluviise väga ei torgita. Meil õnnestus osa saada tõelisest kohalike köögist, mis oli nii üllatavalt hea ja värske ja maitseküllane, et võttis sõnatuks. Selle toidu valmistas meile 35aastane beduiin, isa sõber Faez. Tal on kolm last, tema töö on kalapüük ja ta elab majas, mida meie peame heal juhul puukuuriks. Nagu nad kõik seal. Aga kui meie siin ekslikult arvame, et asi on lausvaesuses, siis nii ei pruugi see alati olla. Beduiinid on veendunud, et materiaalne maailm pole pooltki nii oluline kui hetked, mõtted ja usk.

Aga toidu juurde Faez oli meile küpsetanud kartulilaaste tomatikastmes (viiluta tomatid, pane pannile praadima, natukese aja pärast lisa kas purustatud tomatite konserv või värsked tükeldatud tomatid; paar peotäit peterselli või tüümianit), mis maitsesid täiesti jumalikult. Kuid oluliselt vingem kogemus olid kalad, keda ta enne püüdmas käis.Ma ei tea kõikide kalade eestikeelseid nimesid, kuid üks, mida maitsta sain, oli pesueht barrakuuda. Teised kalad olid umbes peopesa suurused lapikud ja piklikud tegelased, üks maitsvam kui teine. Pead olid küljes, väljast krõbedad ja seest hõrgud. Kuidas neid ometi teha, uurisin kokalt, kui (ausalt ka) kolmandat kala luudeni puhtaks lutsutasin ja ise mõtlesin, et mis kala peal seda retsepti kodumaal ometi järele teha.

Edasi lugemiseks: